Meie kõik ja meie täiesti kohatud unistused, alusetud lootused, tühjaminevad PÜÜDLUSED.
Hoiatus:
Ilma vastavate kaitsevahenditeta (Roosad Prillid) edasise lugemine rangelt ebasoovitatav… A keda ma lollitan, kes loeb, loeb nagunii. Teil on vähemalt võimalik seda omal vastutusel teha. Kuigi sedasorti kuulutus lausa meelitab tarbijat ligi. Eksole. Selline tänapäevane huumor.
Kindlasti olete kursis ka sellise killukesega, kus üks (ühed) manguvad kelleltki välja mingit mm… Leivanumbrit? Aga et vastav sooloesinemine on tegelikult asjaarmastajalik, tüütu ja lohisev, debüteeritud mingisuguse jasmiini-šašlõkihõnguse suveõhtujämmi käigus mitme ebakainestava joogi mõjul ning et artist ise teab seda enamasti väga hästi, paneb ta esialgu vastu. Kui ta on selline väga-tahaks-pop-olla-kuid-alaväärsuskompleks-segab, siis ta salamisi loodab, et äkki on etteaste tegelikult siiski arvatust etem ning inimesed tahaksidki tema hõbehäält/vaimukusi/m.i. kuulda. Ta tahaks ka KUULUDA. Või kui ta on tegelikult juba isegi enesest heal arvamusel, siis talle lihtsalt meeldib, kuidas teda meelitatakse (ükskõik siis mis põhjustel) ning ta laseb sellel paar korda oma kõrvus kõlada, enne kui palvele vastu tuleb. Mõlemal juhul on “aga ainult omal vastutusel, ise teate, nüüd see tuleb, ja enne ma ei lõpeta, kui otsas on, kahetseda ma teil ei aita, ise peate hakkama saama, üks, kaks, kolm, jaaaaa – ” juba point of no return. Ja ühtlasi humoorikas. Mõnede arvates.
Naer on terviseks. Jah? Naerge siis ribadeks. Üks teatav inimene on saanud juba mitmendat korda hakkama sellega, et tuleb külla (pole nii kaugel ega midagi, et peaks väga palju ette teatama/planeerima ning sugulusaste on äärmiselt kõrge pealegi), on tore ja alati oodatud ning lahe nagu lastesaade ja (pardon, ma olen lihtsalt pahane, aga TEGELIKULT on ta ju lahe) , mängib tükk aega minu lapsega ning teatab siis, et tegelikult ei tohiks ta siin ollagi, ta on haigeks jäämas.
Joonud siis meiega köögis teed või midagi. Kasvõi elutoas, aga ei pea ju ilmtingimata kallistama imikut! On teada ju, et see topib sõrmi huvi pärast teistele suhu (ning ega need ta enda suust siis kõrvale jää), ning hingeõhk ei pea sel päeval nii neetult sama kuupmeeter olema. On teada ju, et kolm korda päevas lisatoitu saav imik pole enam nii tugevalt kaitsekehastatud, kui paarinädalane. ON TEADA JU, ET OHTLIKEIM ON INIME JUST SIIS, KUI TA PARAJASTI ISE LANGEB, (ära kustutatud vandesõnad, sest ma ei taha kurja), NO MIS TOIMUB??? Ma olen kasvanud Monkiks või? Minu ema on terve elu näinud mulle jaburana, kuna raamatukogus töötava vastutustundliku isikuna on ta kodus meist eemale hoidnud (tõrjunud kallistusi resoluutselt, kuid kiire seletuse saatel), kui on tööl sattunud liiga lähedale väga tatisele inimesele või lausa tunneb, et ise juba tõbistub. Ma vist saadan talle postiga lilli.
“Et kui te homme kõik haiged olete, siis teate, keda süüdistada.” Selline humoorikas lause.
Ma ei taha kedagi süüdistada. Ma tahaksin, et mu laps ei nutaks, sest tal on kõrge palavik ja nohu ja ta ei saa hingata, sest nina on kinni, ega rinda imeda, sest nina on kinni, ega magada, sest nina on kinni, ega oma siledaid põski, sest tatist nägu peab pühkima ja pesema ja see muutub punaseks ja karedaks, ei saa oma esimese suve esimesel soojal päeval meiega välja tulla, sest ta on haige, see tähendab, meie ei saa minna välja kodukandidaate vaatama, sest meie laps on haige, me ei saa tööd teha, sest meie laps ei saanud magada ja meie ei saanud magada ja me oleme pahurad ja peavalus ja depressiivsed ja kaalume enesetappu, sest maailm on nii mõttetu ja meil ei ole kodu ega raha ega kindlust ega tulevikku ja meie laps näib kohe surema hakkavat ja nutab nii meeleheitlikult ja meie ei saa teda sellest üldse välja päästa vaid tundume teda kiusavat oma abiga, ja perearst on dekreedis ning keegi ei näi teadvat, kes teda tegelikult siis asendab, aga kuna me ei tohi selle lapsega nagunii kodunt väljuda, siis ei pääseks me arsti juurde nagunii, üks mure vähem, aga ta nutab nii lohutamatult ja ma ei saa midagi teha ja ma pühin seda nina ja muutun talle vastikuks, sest ta ei taha, et tema väikest nina torgitaks ja pühitaks ja tilgutataks sinna destilleeritud vett või rinnapiima ja ta EI TAHA taitaha ta ei taha ta ei saaaa, ta ei taha, ta on niiiiii VÄIKE!
/nutap.
Kas on RASKE olla natukene vastutustundlik?
See maailm koosneb inimestest ja kõigil neil on mingi tuhat minakaitsemeetodit, mille nad on tänu oma rasketele eludele suutnud välja mõelda. Huumor on peamine. Vabanda end välja mingi jaburusega, siis ei või keegi sind süüdistada. No ausõna. Ma aksepteeriksin parema meelega ausat ja lihtsameelset “Oih!”-i kui seda, et täiesti normaalse ja ma ütleksin lausa avatud mõtlemisega inimene ei saa vahel kuidagi aru, et 40 kraadise palavikuga ei saadeta inimest kaevama, isegi kui too on täismees, või et andestamine on hea, aga (ette ära) sildistamine paha (me andestame talle, et ta ei saa hakkama, et ta on nii-või naasugune, aga ega sa ometi SELLELE ei jäta (tema enda) imikut hoida, kuni linna lähed?), et vabandamine on hea, aga vastutustunne veel parem.
Ja seal siis need püüdlused. Luhtuvad. Kõik. Viimseni. Meil kõigil. Kõigil. Ka nendel, kes on mulle võõrad või juba võõrad, kõik nad vähemalt hooti püüavad midagi head teha, saada või olla. Ja see läheb neil untsu. Pisiasjad. Suured asjad. Hoolega kaalutud väikesesse eelarvesse paigutatud ostud. Üllatav idee olukorra parandamiseks. Väike meene iseendale. Mõni teene kellelegi kallile. Püüdlused.
Ma ei räägi praegu sellest, kuidas ma olen põnevusejanust alates ning samm-sammult eelmisest tulenevalt järgmist vajades/lubades mässinud ennast leheküljepikkusesse õmblusnimekirja (ning pool sellest peaks minema mu enda või pereliikmete selga ning seda kõike (vaatab kalendrist) oo õudust nii varsti), mille ajal ma peaks tegelikult hoopis asju (ning eriti kangaid ja muid mitte-esmatarbe-vidinaid) PAKKIMA ringi kõndiva beebi nina all, kes mul seda huvi pärast teha ei tahaks lasta, sest tema on praegu kisu-kõik-lagedale-staadiumis… Vaid sellest, mida ma poes näen või telekas või inimesed langevad põrmu ja kõik idud tapab ümbritsev (kelle poolt laetud?) pealiskaudsus… Ja sellest, et
Ma ei suuda aidata depressioonis inimesi ja mul on paanikahäire. There. I’ve said it.
Oh Jumal.
Ja mul ei ole ühtegi lahendust, mul on lihtsalt siiras usk, elus iial varem ei ole olnud nii palju USKU tulevikku, sest noh, ma ei saa ju maha surra, järelikult peab see kõik kuidagi teisiti minema. Aga see ei aita peale minu kedagi ja ma vangun isegi ja mu beebi nutab ja kõrvaltnaaber peab ju pidutsemistsüklit üllitama just praegu ja ülemine naaber PEAB ju, kui mitte supakat vastu põrandat hoidma oma peo ajal, siis vähemalt suitsetama koridoris ning purjus jutuga Siimule vastu vaidlema - millist iba ta ajab! Kus on täiskasvanud inimeste mõistus? Miks ON selles maailmas nii, et mida jaburam põhjendus, seda rohkem loodetakse seda mõjuvat? Suits “läheb” aknast välja (tipa-tapa?), mis siis, et tuul tuleb sisse? Suitsu ei ole koridoris, mis siis, et õhk on millegipärast sinine? Me ei saa midagi teha aga ma ei imestaks, kui Siim talle ükspäev lõuga sõidab, sest kui mees ei saa oma peret muud moodi kaitsta, teeb ta seda rusikatega. Lõpuks. Ja see toob pahandusi ja me ei ole sugugi mitte õnnelikumad. Ja ma näen vaimusilmas, kuidas Siim kukub kakluse käigus trepist alla ja ükskõik siis kui palju ma pärast kedagi ei süüdistaks, ei saa ma teda seepeale tagasi. Ja meil ei ole kodu ja meil ei ole raha seda hankida ja kui meil ka oleks raha, ei ole seal midagi osta, sest maailm on täis mingeid imelikke vist. Täiesti normaalne puumaja Mardi tänaval läks põlema, sest oli maha jäetud, me tahtsime seda millalgi osta muide, aga meil ei olnud raha. Selles majas sai viga kaks ja hukkus üks inimene, kes oli nii söestunud, et ei suudetud öelda, oli ta naine või mees. Elu sai otsa, ükskõik, milline see oli ja kes oli süüdi. Sellel majal olid korralikult värvitud seinad ning aknad ja pragudeta vundament. Reporter seisis maja ees ning kurtis, et nii ilusas linnaosas (korruselamute vahel nimelt, mis minu arvates on ise selle piirkonna koledusetekitajad) selline puulobudik üldse seisab. PUULOBUDIK! Ma olen palju hullematest saradest kahjutundega kõrvale pöördunud, sest mul ei ole isegi neid võimalik osta! Mis ma elan mingis Kolmandas Eestis või? Et samal ajal kui erakonnad kaklevad telekas (see kõlab trafaretselt) selle üle, kes saab ühisest sitast kõige rohkem teiste kaela loobitud ning terve Päris Eesti pingutab kriisihetkel euroks moondumist, olgu või üle laipade, siis lollid laenavad end lõhki ja ostavad arutu summa eest endale mingi puulobudiku (!) samal ajal kui targad elavad oma kolmest majast parimas, üürivad kaks ülejäänut välja ning ehitavad viimase kuurist hoovimaja, mille nad (arutu summa eest) lollidele maha müüvad.
Me, mina ja mu pere, oleme sellises seisus hetkel, et me ei talu rohkem lollust ja kuigi mina, kes ma olen NAINE ja miljoni aasta jooksul ära harjunud suurema (või pisema ning laliseva) eesmärgi nimel kõrvad vaiku täis kasvatama, veel suudaksin, siis Siimul hakkab tulema see hetk, kus ta ütleb lihtsalt, et jätke mind rahule. Tema elus on (alati olnud) liiga palju nõudmisi. Teda mõistetakse ülearu. Ning siis leitakse, et see ei ole mingi vabandus. Mis siis, et kogu ülejäänud maailmal pole isegi mingit vabandust vaja olemaks nõme, NÕME, ning et Siim on parim mees, kelle ma leidnud olen ja ma tahaks teda igaveseks endale ja ma tahaks teda hoida ja ärge rikkuge seda ära ja jätke meid ometi rahule, sest ma tahaks, et ta suudaks NAERDA! Sest naer on terviseks. Sest me nutame end ribadeks ja me talume end ribadeks ja me peame vastu end ribadeks ja me vastutame end ribadeks ja me võtame end kokku kuni me oleme ribadeks ja kui seda naeru sinna vahele ei tule ei tule ja tükk aega ei tule ja liiga kaua ei tule, siis need ribad venivad viimseni välja ja ühel hetkel käib
PINNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNN!
——————————————————————————————————————–
Ma võin ju Võrru kolida oma pisikesega. Aga kuigi ma suudan tegelikult leida talle piisavalt naeru igas päevas ka siis, kui tal ON NIIII PAAAHHAAAA, ei suuda ma kujutleda, kuidas seletan, miks ema on mingi friiko ning näeb/saab öösiti painajaid ja miks isa kolis uue kodu asemel kirstu ja miks temalt siis ootame naeru ja usku ja tasakaalukust ja miks see maailm ON TEGELIKULT HEA, HHH EEEEE AAAAAA!
