Tallinna mõis ehk orjarajakad tagasi sunnismaiseks

Tänaseid uudiseid:

Tallinn nimetab ümber mõned sotsiaal- ja peretoetuste liigid. Näiteks matusetoetusest saab laibatoetus. Laibatoetust makstakse välja juhul, kui nii laip kui laibastaja on mõlemad olnud vähemalt 6 kuud Tallinna kodanikud. Laibatoetust ei maksta välja juhul, kui laibastaja pole Tallinna kodanik või kui laibastaja isik jääb tuvastamata või puudub sootuks. Puhuks, kui laibastaja kaotab pärast kõnealust laibastamist mõne aja jooksul töö ning tahaks seepeale Tallinnast väljaspool uuesti alustada, on laibatoetus tehtud pooleks. Laiba omaksetele makstakse algul välja ainult pool laibatoetust, aga ülejäänud alles poole aasta pärast (sest ega see mõni matusetoetus pole, mida tuleks ühekorraga maksta). Seda juhul, kui laibastaja pole vahepeal kolinud ning kui ka laipa ei ole vahepeal viidud Tallinnast välja ümbermatmisele.

 _____

Ehk siis tegelikult käib jutt sünni- ja koolitoetusest, mis on majanduslikult keerulise hetke leevendamiseks välja mõeldud toetused, aga mida nüüdsest alates ootamatult makstakse välja niimoodi pool korraga ja pool mõnd aega hiljem. 

Mina olen juba kolm kuud rase olnud. Ma nagu hästi hoolikalt mõtlesin välja (ega see rasestumine ka nupulevajutusest ei õnnestu, muidu ma oleks ehk veidi rohkem aega lapsekest oodanud juba), et kuuidas täpselt ma ilma palgata vahepeal veidi aega hakkama pean saama (kuna keset majanduskriisi on pigem naiivne loota, et keegi mind suure kõhuga mõneks kuuks tööle võtaks, kui ei võeta ilma kõhutagi inimesi). Sinna hulka on minul, kes ma olen Tallinna kodanik juba alates eelmisest sajandist, seega PISUT kauem kui nõutav aasta, ning sama on mininu mees ning meie esimene laps ka kenasti sünnist saadik… Arvestatud Tallinna sünnitoetus, kuna lapsehooldushüvitis ehk rahvakeeli emapalk hakkab taas tulema alles sügisel millalgi. Kuna ma rasedana eriti nälgida ei taha, on mul raha vaja. Äkki mõni imestab. Sajandeid on ju hakkama saadud nii, et naine teeb sitast saia ja mees käib uhke näoga tööl. Eksole.

Olnud siis mõnda aega rase ning lootes hardalt selle Tallinna toetuse peale, mis päästab mu miinimumpalgalise dekreedi puhul suurematest piinadest just siis, kui mul UUE IMIKU ILMALETULEMISE PUHUL ON KOHE RAHA VAJA, otsustab Tallinn lambist, et ääm, me hoiaks igaks juhuks pool raha algul endale. Osta pooled asjad praegu ja pooled nii ütleme kuue kuu pärast. Selleks ajaks on riik võib-olla su emapalga nagunii ära poolitanud, sul lähebki just siis seda raha hädasti vaja. Sama kehtib kooliMINEKUtoetuse puhul, millest saab nüüd koolimineku- ning suvetöölejäämise toetus. Riideid talvel vaja, osta need sügisel ära. Aga töövihikud ja värvipliiatsid too talle alles kevadel, sest ta jääb nagunii suvetööle pärast sellist vinget algust.

Tänu taevale sünnib mul sedakorda suvebeebi ja võib pool aastat palja perssega elada küll.

Ainult et kas…

Ainult et kas kirjutada

abielu võrdsustamisest kooseluga…

FIEsusest meie töllmokast Riigi uudissääduste keerdkäikudes, jõudmata puudutadagi lihtsalt majanduskriisi temaatikat (ning ei hakka kohe peale, et aga kes see riik siis õieti on ja mis sa ise head oled teinud, sest ma pole oma teese jõudnud veel kirikuuksele lüüagi)=(samas jälle, äkki ma ei viitsigi haamrit võtta, nii et võib ka pmst praegu hakata kirumisega pihta)

või

kurat, mis see kolmas asi oli, see oli veel kuidagi eriti närvesööv nähtus.

Igatahes see kõik võib koonduda ühe nimetaja alla: Eestlased, te lambad, mida te jälle kavatsete lubada endaga peale hakata? Jah, ma olen täiesti teadlik, et ka mina olen eestlane, ma lammas, ning väärin täpselt sama puuga materdamist. Sest ma mitte ainult et EI TEE MIDAGI, vaid lausa ei viitsi isegi oma blogis jahuda. Ja unustan ära, mis asi see mind täna ei lasknud öösel magada. Mitte ainult et kogu selle ilusa epistli, mis ma unetutel tundidel väherdes mõttes juba valmis komponeerisin. Oi neid oivalisi näiteid. Oi seda võtmata jäänud palderjani ning kahetsemist mitu tundi hiljem veel eriliselt magamata olekus juba äratuskella kuuldes. Õnneks ma nägin ühte unenägu ka siiski. Täiesti tore oli. Üks niigi hea kunstnik joonistas seal edgarvalterlikke pilte. See, hiljem päeval, virgastas mindki mõtlema välja ühte loomingulist ideed, mis hoidis mind rõõmsana ka läbi katsumusterohke FIEpäeva, mille lõpus ehk siiski terendas paar positiivset arengut. Nii et -

Ma ei viitsi oma steitmenti ega muud sorti halakisa enam kuuldavale tuua, sest nagunii keegi ei hakka vastavalt sellele maailma paremaks muutma. Ma lihtsalt annaksin teada, mis ma sest kõigest arvan, ning miks. Kuid kellele täpsemalt see kasu tooks?

Hoiatus annulleeritud, head ööd, kaaskodanikud!

Ühiskond

Ma leian, et et mõned ühiskondlikud protsessid on mind sedavõrd ärritanud, et puht silmakirjalik olemise vältimiseks pean oma blogis varsti mingi steitmendi tegema. Aga mul ei ole täna aega. Ma lähen vaatan, mis arstid ütlevad. Lihtsalt ei ole õige nii pikka juttu üritada kiiresti ära rääkida. Nii et olge hoiatatud.

Elu, Universum ja Kõik

“Mis te nüüd nutate. Mina teid küll ei traumeerinud! Asi pole ju hull!”

“Jah, aga… Mulle tundus, et… Mulle meenus nii elavalt…”

“Tahtsite kolme last või?”

“Eks ma tasapisi, tasapisi.”

“Muidugi,” naeratab. “Aga praegu peate õnnelik olema, et hullemini ei läinud. Kõik on korras. Ta elab. Ta süda lööb. Oleks võinud juhtuda, et nad segavad üksteist rohkem. Või liituvad või ei jaksa täielikult lahku minna. Katsuge keskenduda. Mis te ulute.”

Aga mõni kord tahaks ju, et taevas käriseks lõhki ja Koirohi kukuks alla ja jõed oleksid hukas ning maitseksid nagu veri, või et vähemalt vihmagi sajaks.

—

Ma lugesin ühest ajakirjast, kuidas naine sai veidi aega enne sünnitust teada, et tema lapse süda ei löö enam.

—

Ja see oligi kõik, ja ometi see ei olnud ju kõik! Taevas keeldub lõhki kärisemast, sest sina pead ikkagi sünnitama. Teised jooksevad, nad viivad minema koju muretsetud pisikese voodi ja tillukesed riided pannakse peitu, aga sina kõnnid seal ringiratast ja nad ootavad ja sa tood ilmale poja, kes pole elus ja sa tunned, et sina oledki Elu, Universum ja Kõik. Sest midagi muud pole vete peal lisaks sinule ja jumalale, ja kõik muu on tühi. Sa kannad ta ilmale. Ja sa pead ta matma. Keegi  teine ei mata kunagi nõnda, nagu ema poja matab, mitte ühelgi moel. Nagu Maa. Mina tõin ja mina viin tagasi. Mina olen Algus ja Ots.

Surm on nii raske. Naine peaks olema Elu, aga mitte Universum ja Kõik. Ma nutsin. Nutsin nii, nagu ei iial. See oli tema valu. Ta ütles seda teisiti, kohutav ja siiski kõige hingelisem kogemus ja kõik see muu, mida sa saad läbi ajakirjanike pressida.  Aga ma teadsin niigi. Mitu miljonit aastat emadust mäletab naistes kõike, seda kõike. Seega, see oli ka minu valu. Ning ma kahjuks juba  teadsin, mis tähendab uidata sihitult ning mõelda, kas sul on nüüd õigus leinata või tormatakse sind õigele rööpale aitama ning kuulutatakse, et sa oled veel noor ja need teised asjad. Ärge solvuge. Elu on ju samuti nii raske. Ka kaasa tunda on raske, on keeruline, on riskantne. Tegelikult ei pane leinaja pahaks kõiki neid kobamisi otsitud lohutusi, mida me püüame leida, isegi kui need kukuvad välja mitte kõige paremini. Ta võib hämmastuda. Aga tal on muu mõttes kui kohutavad kaasinimesed. Mina nutsin ja sina nutsid ja pärast, hiljem, me leiame lohutust.

Ainult et siis juhtub see jälle.

Kõik võinuks olla ju hullem, kas pole? Mis siis, et sa ei tea, kuidas sellegi peale mitte kokku kukkuda, need teised asjad olnuksid ju hullemad.

Ja siis sa tuled oma uudise all küürus mööda tänavaid nagu eksinu, kes ei tea, kus ta kodu on. Aga pealtnäha vist vankumata. Sul on ju ka kübeke rõõmu. 

Meditsiinitöötajatele on see nii kahetsusväärselt tavapärane. Nad on kõike näinud. Nad on palju rohkemgi näinud. Seepärast tunduvad nad kalgid, aga ilmselt sisimas pole siiski. Need, kes mõistavad, et vahel tuleb nutta ning see ei lähe ruttu üle, on targad. Kuid ka need, kes üritavad inimese jalule upitada ning ta näkku naeratuse manada, positiivset nägema panna, teevad seda kaastundest. Küllap nad on näinud, mida meeleheide võib äärmustes teha. Küllap nad kardavad, mis sa võid korda saata, kuhu sügavikku langeda, kui keegi ei ole surunud su praegu veel tajupuudulikku pihku mõnd võtit, mis su hiljem välja päästab. Ning ma tänan, naeratan ja lahkun. Kas ma oleksin pidanud veel midagi küsima? Mõte kordab kõik üle, kuni ma tänan, naeratan ja lahkun. Jalad kannavad. Käed võtavad ukselinkidest, kui ma järjepanu üha tänan, naeratan ning lahkun, värske õhk tuleb ja lööb mind pikali ja ma kaon koos tuulega ja leian ometi, et seisan, kõnnin, polegi kuhugi veerenud, võtan telefoni ja helistan kõige tähtsamale. Sellele, kellesse see puutub.

“Ma tulen arsti juurest. Ja mul on uudis ka, aga see on natuke hea ja natuke kurb. Ma… Ma, selgub et… Kallis, ma kandsin kaksikuid. Aga üks neist on surnud.”

“Oi. Aga mis nüüd saab? Kas sa pead kohe kuhugi minema? Kas nad uurivad? Kuidas nendega… Edasi juhtub?”

“Esialgu nii, nagu kannaksin ma ühte last, mulle öeldi. Ma lähen koju. Pärast uuritakse. Et miks ja kuidas. Aga nähtavasti on elus laps ohutus kohas. Me peame lootma. Olen edasi… Nagu tavaliselt. Ostan raseda vitamiinid. Lähen puhkan.”

Ma jätkan, nagu enne, oodates ühte last, sisaldades ühte elus lootust, olles Elu. Ja ometi tunnen ma süümepiinu, et kuidas ma saan olla õnnelik, kui üks mu laps on surnud ja mina olen tema Haud ja Universum ja Kõik ja see on nii raske kanda. Miks keegi ei puhke nutma, miks? Mu väike elus lootus peab olema kindlas kohas, sest lihtsalt peab, sest tema ei tohi samamoodi, kuigi ma kartsin, et — Ja äkki nad ütlevad mulle, et sa oled nüüd mürgine ja see kõik peab lõppema ja see peab katkema. Aga nad ei öelnud. See peab jätkuma. Ta peab olema kindlas kohas. Ta süda lööb. Tal on toiduvaru. Võib-olla jätkub talle niimoodi rohkem minu jõudu, minu toitu, minu ruumi. Võib-olla on ta kiskjana ning tillukesena selle üle õnnelik? Kuigi, Jumal aita, aga meie EI TEA, kas ta heidab meelt! Oma kadunud kaksiku pärast.

Ja seepärast ma tahaksin, et taevas käriseks lõhki ning aitaks mul kaotust kanda.

Aitaks mul, isegi kui ma peaksin särasilmselt edasi marssima ning olema õnnelik, et hullemini ei läinud ja et ma olen veel noor ja nõnda edasi -

Aitaks mul austust avaldada kõigile neile väikestele hingedele, kes väsisid ära ja pöördusid tagasi

läbi pimeduse ja vaikuse

ilma, et nende pärast oleks süüdatud ainuski küünal

Are you going to Scarborough Fair?

… Parsley, sage, rosemary and thyme,

Remember me to one who lives there,

For once She was a true love of mine…

Lugu läheb edasi nõnda, et laulja saadab nimetamata kuulajate kaudu naissoost kõnealusele sõna, milles annab talle terve rea põhimõtteliselt võimatuid ülesandeid, lõpetades salmi lubadusega, et ülesande sooritamise korral saab naisest tema tõeline armastus. See laul olla hilisem lühendatud ja mugavam variant pikast hiliskeskaegsest ballaadist, millel tegelased niivõrd nimetamata ei ole. Mees on haldjaprints ning neiule on tal (vähemalt) 22 salmi võrra ülesandeid anda, kusjuures kõrvaliste (kuulajate) poole polegi pöördutud, vaid on jutustatud lihtsalt kahe armunud hinge lugu. Jääb mõistatada, miks refrääniks loetakse vägistamist ära hoidvatena kuulsaks saanud nõiataimi, seda enam, et kõigi nende biokeemia ei kutsu inimesel sugugi aborti esile, mis enamasti sedasorti kuulsuse salajane põhjus on.

Meile võib tunduda kummaline, et mitte ainult selles laulus ning selle mitmesugustes “saadustes” (üks räägib röövelmehest, kes talunaise metsa tarib, aga tark naine hakkab hoopis temale ülesandeid jagama, kuni saab mehest võitu ja võtab mitmete enne teda ohvriks võetud ja tapetud naiste eest röövli elu), vaid ka terves suures muinasjuttude tüves (kolm surmatoovat ülesannet kuningatütre eest või võimatud ülesanded kuningannakandidaadile) esineb see ülesannete jagamine nagu armastuse proovikivi.

Või kui järele mõelda, siis armastuse proovikivi iseenesest pole ju sugugi imelik – kui ma kedagi väga ihaldan, armsaks pean, endale tahan, küllap ma siis rügan kõigest väest ning võimust, et ta mind ikka enda omaks võtaks. Aga just see teine pool. Et ta mind võtaks. Ülesannete esitaja põhimõtteliselt lubab oma armastust ju tegude vastu. Me loodame siin, et ta mõõdab võib-olla tegude skaalal teise poole armastuse suurust, enne kui julgeb end, ma ei tea – lolliks tegema hakata või oma armastuse välja tuua… Mitte ei müü ennast kallilt ehk siis armastagu tegija teda või mitte, aga niivõrd suuresti (teise inimese pärast) pingutajale võib meheks/naiseks minna küll. Seega loodame, et armastus on ülesannete andjal enne olemas, aga ta lihtsalt ei julge või ei taha seda näidata. Pärast peab ju terve elu koos elama. Usub ilmselt, et kui armastatu tema tundeid väärt ei ole, küll ta siis kuidagi hiljem südamevalust üle saab, aga vähemalt külarahvas ei naera.

Eneseväärikuse küsimus. Meile, romantilise taustaga inimestele võib eneseväärikuse esikohale seadmine kurb tunduda, eriti kui teiselt poolelt nõutakse just ENNASTsalgavat pingutust. Meie oleme harjunud oma armastust näitama sellega, et ei karda end just LOLLIKS teha, akna all kõvasti ja valesti serenaadi laulda, hülgajale järele joosta, tolmus lohiseda. Hiljem abielus olles kord üks, kord teine peab samade võtetega oma võssaläinud tegusid, lauseid või vaateid heastama.  Kas me ise määrame end elule täis lugematuid pisaraid, andestamist ja eksimusi? Siis, kui me võtame abikaasa teda “testimata”, talle ülesandeid andmata, ainult kuulu järgi (vürstiriik ja hobune, eramaja ning auto ei pruugi olla printsi enese saavutuste tulemus vaid kõrvalt sülle langenud ühekordne õnn)? Ma mõtlen, et kui me austaks iseennast nii palju, et julgeks enne kooselu kasvõi ühe tingimuse esitada, siis ei oleks keset kooselu vaja nii palju võimu võidelda. Ma ei arva, et kõik peaksid hoolega egotsemist praktiseerima hakkama, aga hirm, et teine meid endale ei võta, kui me hakkame mingi pisiasja pärast tänitama, näitab ju selgelt välja, et me ei pea ISEENNAST teise poole vääriliseks. Ja sealt head nahka ei tule. Isegi kaks kõva kivi jahvatab paremat jahu kui tühi kott.

P.S. Väärilisuse testimine selle vähemtrafaretsel moel – iseenese temale vääriliseks pidamise ehk lati mingilgi kõrgusel hoidmise näol – aitaks äkki vähendada ka trendi olla lõpuks abielus tossikese/kanaajuga. Nagu kipub lõpuks välja tulema. Nii paljudel. Ei olegi justkui raskel hetkel võimalik meenutada, et aga ta ju tegi ometi kõik need vägitükid ja ma lugesin ta vastavaks…

Austuse säilitamise võimatus on vist abielude suur probleem, kui lahkukasvamist mitte arvestada. Minu arvates aga on see, kui kord abikaasa võetud, tema vastu austuse hoidmine samavõrd enda teha kui teise. Mitte ainult tema ei pea end kokku võtma, vaid teda tuleb ka õigesti vaadata. Kuni inimlikult vähegi võimalik. Liiga kiirelt ei maksa alla anda ja vigu spetsiaalselt otsima hakata. Mida kardad, seda näed. Aga mida otsid, seda võib-olla näed samuti. Kui otsid seda meest või naist, kelle sa endale võtsid ja keda lubasid armastada. Vajadusel ka toetada. Ja siis, kuklas hõõgumas uksel saadud pai, on nii kerge minna ja teha uusi vägitükke tema nimel ning iseenda nimel. Egoism ei võidutse. Enese ja üksteisearmastus aga küll.

Hommikuti mõtleme ürgajuga…

EHK KAS KEEGI TEAB MÕJUSAT TABLETTI PLÄMISEMISE VASTU

Kõigepealt sellest ürgajust: praed mehele muna, saadad uksest välja, kobid lapsega purdutaldrikute taha ning avad televiisori (allakirjutanu pole päris immuunne kärkimistele, et mis sa lapsega söögi ajal telekat vaatad, aga poolkurt ikkagi), rüüpad kohvi ning kukud imestama. Mingi pomm on plahvatanud, mingid lasteaialapsed tuppa saadetud, mingid kitlimehed koguvad jupikesi, reporterid seisavad sündmuskoha (või sellega sarnaneva puht-illustratiivsel eesmärgil valitud põõsa) taustal…

Enne kui ma jõudsin olukorda ajukoore abil analüüsima hakata, võrdles koopainimene minus viimaste aegade tuttavat õhustikku käesolevaga ega leidnud mitte midagi sarnast. See tähendab, uudislugu näitas küll, et pommijuhtum leidis aset eelmisel õhtul, et keegi pole saanud surma ning et praegu käib uurimine, aga mitte katastroofi kokku kraapimine. Minu jaoks kõige olulisem oli ometi tuntav atmosfäärierinevus. Kuna saade, inimesed, formaat, kokku võetult seesamune juba mainitud õhustik, polnud sarnane viimastel päevadel nuusutatuga, EI USKUNUD minu sisim loom mitte ühtegi muud etteantud asjaolu peale selle, et kõik on kahtlaselt võõras ja täna koopast ilma nuiata küll välja minna ei tohi. Tänapäeva tagasi tooduna: RAUDKINDLASTI varjatakse mingit arvu hukkunuid ja kesteab veel, miks ometi! Eel seisab ülestõus, meeleavaldused ja sõda.

Kui ma siis lõpuks korralikumalt vaatasin ja paremas ülanurgas kella ja etv asemel ühte teist numbrit nägin, tuli ikka naer peale küll. Kui mina pole isegi oma tavapärasel  telekanalil, on ju selge, miks hommik nii tiu tiu ja teisiti on. Täielik vanainimene valmis (palun vanainimestel mitte solvuda – vana olla pole halb, aga parem pärastpoole, siis, kui sa ei ole enam alles oma kahekümnendates) ja võib teleka kinni ära panna ning uudiste asemel midagi rahulikumat vaadata. 

Aga miks me hommikuti nii tukunuiad oleme, et kohvi liigutama hakates ja nähes, et see veits liiga palju läbi paistab, selgeks saame, et kohvi polegi pandud… Ju siis kohvi valmistamine ei olnud samuti prioriteet number üks. Kohvi joon ainult mina, mitte maimik. Kedagi teist ei häiri, kui kohvi tuleb uuesti tegema hakata. On palju hullemaid viise hommik tuksi keerata. Ma parem ei kujuta ette!

Öö läbi oli väga halb ja katkendlik uni, mida vürtsitas laps nutuhoogudega ning lõpuks ta magas mul kaisus, et me kõik veidigi sõba silmale saaks… Ja vahepeal ma mõtlesin eilse õhtu üle järele. Mitte, et see kuidagi õudne oleks olnud, lihtsalt, unepuudus tekitas selleks kenasti aega.

Meil käis külaline ja me mängisime kaarte. Sinna juurde loomulikult vestlesime ja naersime. Öösel aga mõtlesin, et mitte ÜKS, vaid MITU mõttelõnga said mul esitatud eksitavalt või pigem katkesid ootamatult, ehk siis did my usual. Kuna ma ilmselt ei alusta oma  juttu tähtsast vaid illustreerin teemat (inimene tahab ju oma huumoripunkti ka saada), läheb jutt muudele radadele enne kui ammendatud saab. No loogiline ju – vestlus ei ole bloogmonoloog.  Tulemuseks meenub öösel, et kas ma jätsin just mulje, et hommikuti uitab mu laps tundide kaupa ringi mööda korterit, samal ajal kui mina magan õndsa und ning ainult poole kõrvaga kuulan, kuskohas ja millega ta parasjagu kolistab??? Või jõudsin ikka ära mainida, et jah, nii see oleks, kui ma ei saaks nimetatud kolistamise peale kohe südamerabandust ega hüppaks voodist välja, enne kui ta kuigi kaugele jõuab… Aga tõsi ta on, et hiirvaikselt voodist välja roniv laps on öösel korralikult magamata minule turvarisk küll. Et just seepärast ärkame me nüüd KÕIK hommikul koos vara tööle minema pidava abikaasaga ning sööme muna ja putru, mitte et ma päeva jooksul rohkem ei viitsiks üldse süüa teha. Lihtsalt muna ei viitsi ja pealegi jääks üks toidukord ära, kui me ei ärka kell seitse vaid näiteks kell 11. Laps ei ole kell seitse meil nii erk, et ENNETAKS oma vanemaid. Nüüd ennetame meie teda, ehkküll unustame kohvisse kohvi panna või telekanalit kontrollida. Aga muu kord on majas.

Või et mida ma õieti mõtlesin sellega, et pärast härripotteri kuuenda filmi vaatamist kukkus mu viimane jutukontseptsioon kokku, ning et asi pole tavapärases “sotsiaalse tellimuse” tõttu teistega samal teemal kirjutamises, kuisjuures keegi on publitseerimisega minust ette jõudnud.  Mulje  vist jäi, et ma olin äärepealt plagieerimas toda kuuendat osa, aga antud hetkel see küll ei olnud nii. Lihtsalt mulle tundub nüüd, et asi, mis eesti mütoloogias pole midagi nii erilist, et nõuaks näituseks süütu vere valamist, on pärast kuulsaks kirjutamist just sellisena igatahes paljude lugejate jaoks fakti mõõtu. Ning mul tuleks tükk põhjendamist sellise “ebaloogilisuse” pärast, kui keegi üldse mu lugu lugema vaevuks. Ning ma ei saa enne edasi kirjutatud, kui mõtlen välja, millisel samuti veenval põhjusel siirdhing nüüd ühtäkki ei ole jälle seismes surmapatt. Ning ma ei peaks lauseid massiliselt alustama sidesõnadega

Edasi siirdusid mõtted õudusjuttudele üleüldiselt ning hävitasid ööune üleüldiselt.

Võiks olla tark ning kui vestluses osaleda tahta, võiks juttu alustada tähtsast punktist, seda pärast võimaluse piires vaimukalt illustreerides, mitte vastupidi. Et kõigepealt üllitaks ikka mingi naljaka lause, millega midagi selgeks ei tehtud, ning siis unustada point üldse ütlemata.  Siis öö otsa ise häbeneda ja kokkuvõttes saada hauakivile mälestuseks: “Sel olnud selline udujanu”…

Aga nüüd tagasi lapse eest korralikult hoolitsema, mitte tal laskma korterit mööda sihitult hulkuda.

Märkus:  Mitte, et selles peaks midagi normaalset nägema, kui magalaparklas autopommid plahvatavad. Tänapäev. Rahuaeg. Eksole.

Öhhöööö

Kuna, nüüd ma julgen sellest kirjutada, korteriostmine vastu taevast lendas ja meid mõneks ajaks hämmastunutena kaalutusse olekusse paiskas, otsustasin ma jälle kirjutama hakata.

Et mitte lasta korralikul sügisel raisku minna. Kuna pole võimalik oma väheseid jõu- ning ajaraasukesi oma uue kodu sisustamise peale rakendada. midagi muud nagu eriti ei oska kah ja nõrkemiseni kududa lihtsalt ei viitsi.

Esimese hooga olen siiski vaid vanu asju üle lakkunud ega evi mingit eputamismaterjali. Eriti veel koledaid õuduslugusid. Kes oskaks aga vastata mind vaevavale probleemile pädeva ennustusega: kui mina nüüd hakkangi õhhuhuhudseid kolelugusid kirjutama, kas ma hakkan siis veel rohkem pimedust ja enda seljatagust kartma?

Ilma II

Ettevaatlikult, pooleldi pimedana

sadade niiskete sõrmedega

kobistan põhjamudas

elusast tilgatumaks

tahaksin imeda süvikuvälja

kuid pilkane tühi on, röögime näljast

 

Suu kõrval suu

süda serval südame ja ribiluu

süvamere ürgühise vere

tilkade ergavere

Su hinge purpurpunane säsi

mustade silmapõhjade süsi

ja väga hallide vetikapilvede kaenlas

läheme aegapidi, tantsides aeglast

aegade muusikat ilusamaks

polegi põhjust meil kiirustamaks -

 

Surm langeb vaikides põhjatasa

ilma mingi meie abitagi.

Kõik elus meist eemaldub loomuldasa

tumesinise päikese nõlvu pidi.

***

Maailm on hukas!

Ma laavaseid kamakaid sülitan

vedeldes peenarde ääres

ja krampides kisun end kiiva

 

Aru ei mõista, kas veri või tuli,

ihu saab aru, et tuli

on veri

sest enam ei jõuagi kanda

ma uhkust

püstipäi

 

Üks maailm!

On hukas…

Ma kalmude kõrval ju külitan,

end kogudes sirgu sean sääred

ja peost poetan punase liiva

 

Küll tahtsin küündida – võimatuni? -

vaikus tuleb siis, halastus kuni,

sest mulle ei olnud neil anda.

Ring saab täis.

Taas saab täis!

Ta saab täis.

See terrrve ilm on imejutt… ehk Antidepressioon

Mingi tüüp on kirjutanud laste arvutimängule ülilaheda teemapala. Vabandust, mis laste. Mu mees mängib seda praegu ja kui ma üle ta õla vaatan, siis mulle MEELDIB see mäng! See on lahe! Muusikapalast rääkimata! Tekkis kange tahtmine osata seda kitarril mängida. Raskeks ta läheks – kes veel ei tea, siis ma ei oska ju kitarri mängida aga mis siis. Pealegi on tegu kahe pilli looga, mul oleks tarvis kompanjoni. See pala on nii meeldiv: kerge, humoorikas (jah, ka mina olen nüüd jõudnud punkti, kus mõni muusikapala võib minu meelest olla HUMOORIKAS!), hea rütmiga. Vaat’ kui tore oleks muusikakoolis õppida säärast asja. Kasutegurid oleksid üüratud. Et mõni ära mainida, siis näiteks arendaks see koosmänguoskust,  rütmi kindlasti, stabiilsust, oleks piisavalt lihtne, et mitte masendusse ajada, piisavalt kena kõrvale, et oma saavutusest vaimustusse sattuda. Jee. Mul on meeles, kuidas ma ema akordioniga teismelisepõlves tundide kaupa eksperimenteerisin, omades küll akordioni kohtlemisest ainult nii palju aimu, et teda päris mitte ära lõhkuda toore jõu ja tühja tõmbamisega. Mida lähemale sõudis kesköötund, seda novaatorlikumaks muutusid minu muusikapalad, nii et mõnel õhtul pidi mind lausa katkestama. Hauatagused helid ei lasknud vanemal generatsioonil magada. Akordioniga saab väga transdimensionaalseid muusikapalu tekitada. On aga ka lihtne bassidega meeleolumuusikat teha ning pidada end vingeks loomeinimeseks! Selline elamus… On lihtsalt väga vajalik elamus.

Söön suppi. Kana-juustusuppi, pärit pakist, kiirsöök. Küll on hea. Mõtlen, et ma pole vist ikka üldse masenduses, ahastuses ega depressioonis, kui mulle mõni haletsusväärne kiirtoidueksemplar võib nii kuldsena tunduda, et oh ilus hetk, oh viibi veel… Muidugi, see pole ainus, mis ma sõin. Kõhus ootamas juba külm tatra-tomati-hapukooreroog, magus banaanikohupiim ning mingid sepikud või ning shokolaadiga. Toidumanustamise järjekord on pisut ebatraditsiooniline. Aga mõjuv. Kõik maitseb ääretult hea, selline kulinaarne õnn. Ei saa ju olla tegemist kurvameelsusega, kui akna taga on sünge sügistaevas, kausis supp, peas plaan kohe pärast kõiki tähtsaid asju JA käsitööprojekte JA mis mul kõik oli tahtmine joonistada JA kirjatöö, uurimistöö, ühiskondlik-kasulik-töö, hakata kitarri õppima.

Eksole!

Leidsin sahtlist (tähendab, mõlgutasin natuke, siis aga VÕTSIN ühest sahtlist, ega mu sahtel-majandus nüüd nii sassis ka pole) ühe Kaustiku. Selle olen kunagi ammu avanud ning pealkirjastanud kui  “Kapp, kus elab inimene” ja täitnud pooles ulatuses oma maailmapildiga. Mütoloogia, kui soovite. Kujutelmad Elust, Universumist ja Kõigest. Aga kui ma seda praegu sirvisin, torkas kohe silma ning mulje üha süvenes, et ma pidin siis vist üpris tugevas masenduses olema! Mütoloogial pole häda midagi, võib teist isegi kasutada, aga sinna on pugenud ka midagi päeviku-laadset ning sellest on väga võõras lugeda, kui vapper ma olen. Mitte, et ma seda otsesõnu nii ütlekski. Aga seda on tunda. Ma kirjutan ja kirjutan ja kõik see on suures osas möla, aga veel tugevamini mingisugune autosugessioon, mis püüab hoida mind samm-samm-sammumas ning sisse-välja hingamas. Kohutav! Tolkieni minust vist ikka ei saa! Kui ma just praegu ei ava uut kladet, ei pealkirjasta seda mõistlikumalt ega sisusta andekamalt.

Lootust selleks mõnevõrra siiski on, sest no tõesti – praegu rõõmustab mind isegi eile hästi välja kukkunud pitsa, pool ajast on maailm täiesti täiuslik ja küll ma selle ülejäänud ajaga ka kuidagi toime tulen. Või siis.

Tegin sellise avastuse, et järsku põen ma vähekuulsat kuid sageliesinevat seisundit nimega ANTIDEPRESSIOON a.k.a. Pidu Katku Ajal. Kujutan ette sellist olukorda, kus inimene on tegelikult väga kurp ja õnnetu, aga tal ei ole tänu valitsevale sõjaolukorrale üldse mahti ahistatud olla. No ma õnneks ei tohi kõike avalikult ette kanda, mis mind viimasel ajal on ärevusse ajanud ning veelgi ajab, seega esineb kohe poole vähem võimalust kõrvade kaudu mõtlema hakata ehk iseoma häälest/tekstist end hirmutada lasta. Selle võrra olen rõõmus. Igal hetkel olen natukene rõõmus. Rõõmus siin ja rõõmus seal, vahel sekka pisut tänulik. Päeva peale tagasi vaadates näen, et olen olnud päris kaalukalt õnnelik! Paralleel tavalise depressiooniga: ükskõik, mis ka ei rõõmusta, arvesse lähevad ainult kõik tõendid kohutavast läbikukkumisest ning ükski edukild ei loe. Tulemuseks on maaniline monokromaatilisus, äärmiselt kurnav ja samavõrd ebaadekvaatne. Kui nüüd kartma hakata, siis minu ebaselge päritoluga (rõõmu)pisted rinnus, tuikav tänutunne ilmastikule reageeriv krooniline rahulolu näib ka kahtlaselt monokuldne välja. Äkki ma lihtsalt ei märka. Äkki ma elan mullis. Äkki samal ajal veereb mu eluke vaikselt kuristiku serva poole.

Õnneks meenuvad mulle vähemalt igasugused nõmedad lausekonnad, mis mu suust on viimastel aastatel pudenenud ja mida ma kahetsen ning kõigest hingest häbenen. Lootus, et pisut tasakaalu ning adekvaatsust minus ikka veel leidub. Muidu hakka või kartma, et see kõik kas ON liiga ilus, et olla tõsi, või siis on see küll tõsi, aga saab varsti otsa ning selle tarvis mind säästetaksegi. Nagu mõnda, kes varsti peab kogu rahva eest oma pea turule viima. Et las ta sööb selle punase õuna, see tal ju viimane õun…

Ja ebasüngest Süngest sügisest: alles juulis ma karjusin teleka peale, et aaah, mis te reklaamite augustikuu saateid lausega: “veeda suvelõpp lemmikute keskel!”, sest see ajab ju masendusse! Aga juulis on külm tuul jälk ja nõme ja ebakohane.

AUGUSTIS seevastu tundub ta vaid karge ja värskendav. Augustis meenub mulle, et mu lemmik-aastaaeg on ikkagi sügis Ja mitte mingi kuldne sügis, vaid kõik kokku.

Sügis kutsub kõik koju. Viljade lõikamise ajal on küllus ja rahulolu tüüne. Värske tuul, mis pärit kusagilt tundrast, mitte vettinud soode kohalt, meelitab kampsunid kapist välja. Lõhnab inimeste vapruse järele. Mitte arguse. Veel on rikkuse hõngu, marjade ja mahlade kurkukõditavat lõbu, aga mitte suve hullustust ja kirge. Mitte talve endassetõmbumist ja rusutust. Mitte kevade lootust ja haprust. Sügise enese eluarmastust, sissepoolevaatlust, vaigistumist ja paiksust. Minu jaoks. Ma ei ole rändlind. Ma ei kipu merd nähes pükstest välja. Ma ei lähe kaugeid tulesid nähes lendu. Ma otsin kodu ja kodus tahan ma lebada ja laisalt loksuda nagu kissell kausis, sisaldades ometi särtsakat c-vitamiini. Kurgede kluuksatused ei tekita minus soovi kaasa minna ning ajavad asjatult ärevusse; röövimishirmu vastumürgiks vajan kivist koldeaset ning sammalt ja palke, kanarbikku ja krüsanteeme, koduloomade posserdamist kusagil lähikonnas ja perekonna sooja kallistust. Siis võivad lehed rahus langeda ja oma kulda kallata. Karge varasügis toob inimesed koju, kirjutatud ja kirjutamata raamatute taha. Vihm kastab läbimärjaks ja on naljakas, kui selle eest pääseb kerge vaevaga toasoojusse, teekruusi ja moosi manu. Pole veel hilja paljaste jalgadega muru mööda joosta, isegi kui hallad on maas, praegu veel võib! Siis tulevad pori ja tammetõrud, viimased kollased täpid hallile joonistatud mustades vettinud võrades, külm ja rõske tuul, mis sunnib inimest end kokku võtma ega tiri samas silmist veel vett välja, elamise a-b-c ja sügav rõõm kõige kogemisest. Siis külmub pori ära ja pooleldi maha langenud heinakõrrelained liimuvad kangatükkideks, millel väikesed linnud võivad ringi joosta. Luitunud liivakarva toonid säravad lillakashallide taustal, liigne kirevus on tuhmunud, liigne melu vaibunud. Tumedad metsaseinad trööstivad vaikuse ning rahuga. Niiske mets teeb teistsugust häält. Ja see niiskus jäätub hilissügisel. Tumehalli taeva taustal musta metsa all, jäänõelade kristallihelin, tähevalgus, seiskumine ja tuulevaikus… Esimesed harvad lumetäpid.

See kõik on mõnus muidugi siis, kui kampsun on seljas ning katab vöö ja kurgu, nahast vammus üll, koguni käpik tuleb kõne alla. Ning kui on ikka võimalus pärast koju koperdada. Seal, sinna on tulnud esivanemad ja nende sõbrad, toovad sõnumi ühtehoidmisest ja järjepidevusest ning löövad võõrad vaimud minema. Inimsilmad on pisut rohkem avali kui tavaliselt ning nad näevad. Kapinurgast, kaminaservast, köögiukse kanna tagant hakkab midagi tasakesi paistma ja sa lähed ning uurid. Imevaikne helin. Lõhn. Hargnema hakkab ja hakkab ja hakkab üks muinasjutt.