Feeds:
Posts
Comments

… Parsley, sage, rosemary and thyme,

Remember me to one who lives there,

For once She was a true love of mine…

Lugu läheb edasi nõnda, et laulja saadab nimetamata kuulajate kaudu naissoost kõnealusele sõna, milles annab talle terve rea põhimõtteliselt võimatuid ülesandeid, lõpetades salmi lubadusega, et ülesande sooritamise korral saab naisest tema tõeline armastus. See laul olla hilisem lühendatud ja mugavam variant pikast hiliskeskaegsest ballaadist, millel tegelased niivõrd nimetamata ei ole. Mees on haldjaprints ning neiule on tal (vähemalt) 22 salmi võrra ülesandeid anda, kusjuures kõrvaliste (kuulajate) poole polegi pöördutud, vaid on jutustatud lihtsalt kahe armunud hinge lugu. Jääb mõistatada, miks refrääniks loetakse vägistamist ära hoidvatena kuulsaks saanud nõiataimi, seda enam, et kõigi nende biokeemia ei kutsu inimesel sugugi aborti esile, mis enamasti sedasorti kuulsuse salajane põhjus on.

Meile võib tunduda kummaline, et mitte ainult selles laulus ning selle mitmesugustes “saadustes” (üks räägib röövelmehest, kes talunaise metsa tarib, aga tark naine hakkab hoopis temale ülesandeid jagama, kuni saab mehest võitu ja võtab mitmete enne teda ohvriks võetud ja tapetud naiste eest röövli elu), vaid ka terves suures muinasjuttude tüves (kolm surmatoovat ülesannet kuningatütre eest või võimatud ülesanded kuningannakandidaadile) esineb see ülesannete jagamine nagu armastuse proovikivi.

Või kui järele mõelda, siis armastuse proovikivi iseenesest pole ju sugugi imelik – kui ma kedagi väga ihaldan, armsaks pean, endale tahan, küllap ma siis rügan kõigest väest ning võimust, et ta mind ikka enda omaks võtaks. Aga just see teine pool. Et ta mind võtaks. Ülesannete esitaja põhimõtteliselt lubab oma armastust ju tegude vastu. Me loodame siin, et ta mõõdab võib-olla tegude skaalal teise poole armastuse suurust, enne kui julgeb end, ma ei tea – lolliks tegema hakata või oma armastuse välja tuua… Mitte ei müü ennast kallilt ehk siis armastagu tegija teda või mitte, aga niivõrd suuresti (teise inimese pärast) pingutajale võib meheks/naiseks minna küll. Seega loodame, et armastus on ülesannete andjal enne olemas, aga ta lihtsalt ei julge või ei taha seda näidata. Pärast peab ju terve elu koos elama. Usub ilmselt, et kui armastatu tema tundeid väärt ei ole, küll ta siis kuidagi hiljem südamevalust üle saab, aga vähemalt külarahvas ei naera.

Eneseväärikuse küsimus. Meile, romantilise taustaga inimestele võib eneseväärikuse esikohale seadmine kurb tunduda, eriti kui teiselt poolelt nõutakse just ENNASTsalgavat pingutust. Meie oleme harjunud oma armastust näitama sellega, et ei karda end just LOLLIKS teha, akna all kõvasti ja valesti serenaadi laulda, hülgajale järele joosta, tolmus lohiseda. Hiljem abielus olles kord üks, kord teine peab samade võtetega oma võssaläinud tegusid, lauseid või vaateid heastama.  Kas me ise määrame end elule täis lugematuid pisaraid, andestamist ja eksimusi? Siis, kui me võtame abikaasa teda “testimata”, talle ülesandeid andmata, ainult kuulu järgi (vürstiriik ja hobune, eramaja ning auto ei pruugi olla printsi enese saavutuste tulemus vaid kõrvalt sülle langenud ühekordne õnn)? Ma mõtlen, et kui me austaks iseennast nii palju, et julgeks enne kooselu kasvõi ühe tingimuse esitada, siis ei oleks keset kooselu vaja nii palju võimu võidelda. Ma ei arva, et kõik peaksid hoolega egotsemist praktiseerima hakkama, aga hirm, et teine meid endale ei võta, kui me hakkame mingi pisiasja pärast tänitama, näitab ju selgelt välja, et me ei pea ISEENNAST teise poole vääriliseks. Ja sealt head nahka ei tule. Isegi kaks kõva kivi jahvatab paremat jahu kui tühi kott.

P.S. Väärilisuse testimine selle vähemtrafaretsel moel – iseenese temale vääriliseks pidamise ehk lati mingilgi kõrgusel hoidmise näol – aitaks äkki vähendada ka trendi olla lõpuks abielus tossikese/kanaajuga. Nagu kipub lõpuks välja tulema. Nii paljudel. Ei olegi justkui raskel hetkel võimalik meenutada, et aga ta ju tegi ometi kõik need vägitükid ja ma lugesin ta vastavaks…

Austuse säilitamise võimatus on vist abielude suur probleem, kui lahkukasvamist mitte arvestada. Minu arvates aga on see, kui kord abikaasa võetud, tema vastu austuse hoidmine samavõrd enda teha kui teise. Mitte ainult tema ei pea end kokku võtma, vaid teda tuleb ka õigesti vaadata. Kuni inimlikult vähegi võimalik. Liiga kiirelt ei maksa alla anda ja vigu spetsiaalselt otsima hakata. Mida kardad, seda näed. Aga mida otsid, seda võib-olla näed samuti. Kui otsid seda meest või naist, kelle sa endale võtsid ja keda lubasid armastada. Vajadusel ka toetada. Ja siis, kuklas hõõgumas uksel saadud pai, on nii kerge minna ja teha uusi vägitükke tema nimel ning iseenda nimel. Egoism ei võidutse. Enese ja üksteisearmastus aga küll.

EHK KAS KEEGI TEAB MÕJUSAT TABLETTI PLÄMISEMISE VASTU

Kõigepealt sellest ürgajust: praed mehele muna, saadad uksest välja, kobid lapsega purdutaldrikute taha ning avad televiisori (allakirjutanu pole päris immuunne kärkimistele, et mis sa lapsega söögi ajal telekat vaatad, aga poolkurt ikkagi), rüüpad kohvi ning kukud imestama. Mingi pomm on plahvatanud, mingid lasteaialapsed tuppa saadetud, mingid kitlimehed koguvad jupikesi, reporterid seisavad sündmuskoha (või sellega sarnaneva puht-illustratiivsel eesmärgil valitud põõsa) taustal…

Enne kui ma jõudsin olukorda ajukoore abil analüüsima hakata, võrdles koopainimene minus viimaste aegade tuttavat õhustikku käesolevaga ega leidnud mitte midagi sarnast. See tähendab, uudislugu näitas küll, et pommijuhtum leidis aset eelmisel õhtul, et keegi pole saanud surma ning et praegu käib uurimine, aga mitte katastroofi kokku kraapimine. Minu jaoks kõige olulisem oli ometi tuntav atmosfäärierinevus. Kuna saade, inimesed, formaat, kokku võetult seesamune juba mainitud õhustik, polnud sarnane viimastel päevadel nuusutatuga, EI USKUNUD minu sisim loom mitte ühtegi muud etteantud asjaolu peale selle, et kõik on kahtlaselt võõras ja täna koopast ilma nuiata küll välja minna ei tohi. Tänapäeva tagasi tooduna: RAUDKINDLASTI varjatakse mingit arvu hukkunuid ja kesteab veel, miks ometi! Eel seisab ülestõus, meeleavaldused ja sõda.

Kui ma siis lõpuks korralikumalt vaatasin ja paremas ülanurgas kella ja etv asemel ühte teist numbrit nägin, tuli ikka naer peale küll. Kui mina pole isegi oma tavapärasel  telekanalil, on ju selge, miks hommik nii tiu tiu ja teisiti on. Täielik vanainimene valmis (palun vanainimestel mitte solvuda – vana olla pole halb, aga parem pärastpoole, siis, kui sa ei ole enam alles oma kahekümnendates) ja võib teleka kinni ära panna ning uudiste asemel midagi rahulikumat vaadata. 

Aga miks me hommikuti nii tukunuiad oleme, et kohvi liigutama hakates ja nähes, et see veits liiga palju läbi paistab, selgeks saame, et kohvi polegi pandud… Ju siis kohvi valmistamine ei olnud samuti prioriteet number üks. Kohvi joon ainult mina, mitte maimik. Kedagi teist ei häiri, kui kohvi tuleb uuesti tegema hakata. On palju hullemaid viise hommik tuksi keerata. Ma parem ei kujuta ette!

Öö läbi oli väga halb ja katkendlik uni, mida vürtsitas laps nutuhoogudega ning lõpuks ta magas mul kaisus, et me kõik veidigi sõba silmale saaks… Ja vahepeal ma mõtlesin eilse õhtu üle järele. Mitte, et see kuidagi õudne oleks olnud, lihtsalt, unepuudus tekitas selleks kenasti aega.

Meil käis külaline ja me mängisime kaarte. Sinna juurde loomulikult vestlesime ja naersime. Öösel aga mõtlesin, et mitte ÜKS, vaid MITU mõttelõnga said mul esitatud eksitavalt või pigem katkesid ootamatult, ehk siis did my usual. Kuna ma ilmselt ei alusta oma  juttu tähtsast vaid illustreerin teemat (inimene tahab ju oma huumoripunkti ka saada), läheb jutt muudele radadele enne kui ammendatud saab. No loogiline ju – vestlus ei ole bloogmonoloog.  Tulemuseks meenub öösel, et kas ma jätsin just mulje, et hommikuti uitab mu laps tundide kaupa ringi mööda korterit, samal ajal kui mina magan õndsa und ning ainult poole kõrvaga kuulan, kuskohas ja millega ta parasjagu kolistab??? Või jõudsin ikka ära mainida, et jah, nii see oleks, kui ma ei saaks nimetatud kolistamise peale kohe südamerabandust ega hüppaks voodist välja, enne kui ta kuigi kaugele jõuab… Aga tõsi ta on, et hiirvaikselt voodist välja roniv laps on öösel korralikult magamata minule turvarisk küll. Et just seepärast ärkame me nüüd KÕIK hommikul koos vara tööle minema pidava abikaasaga ning sööme muna ja putru, mitte et ma päeva jooksul rohkem ei viitsiks üldse süüa teha. Lihtsalt muna ei viitsi ja pealegi jääks üks toidukord ära, kui me ei ärka kell seitse vaid näiteks kell 11. Laps ei ole kell seitse meil nii erk, et ENNETAKS oma vanemaid. Nüüd ennetame meie teda, ehkküll unustame kohvisse kohvi panna või telekanalit kontrollida. Aga muu kord on majas.

Või et mida ma õieti mõtlesin sellega, et pärast härripotteri kuuenda filmi vaatamist kukkus mu viimane jutukontseptsioon kokku, ning et asi pole tavapärases “sotsiaalse tellimuse” tõttu teistega samal teemal kirjutamises, kuisjuures keegi on publitseerimisega minust ette jõudnud.  Mulje  vist jäi, et ma olin äärepealt plagieerimas toda kuuendat osa, aga antud hetkel see küll ei olnud nii. Lihtsalt mulle tundub nüüd, et asi, mis eesti mütoloogias pole midagi nii erilist, et nõuaks näituseks süütu vere valamist, on pärast kuulsaks kirjutamist just sellisena igatahes paljude lugejate jaoks fakti mõõtu. Ning mul tuleks tükk põhjendamist sellise “ebaloogilisuse” pärast, kui keegi üldse mu lugu lugema vaevuks. Ning ma ei saa enne edasi kirjutatud, kui mõtlen välja, millisel samuti veenval põhjusel siirdhing nüüd ühtäkki ei ole jälle seismes surmapatt. Ning ma ei peaks lauseid massiliselt alustama sidesõnadega :)

Edasi siirdusid mõtted õudusjuttudele üleüldiselt ning hävitasid ööune üleüldiselt.

Võiks olla tark ning kui vestluses osaleda tahta, võiks juttu alustada tähtsast punktist, seda pärast võimaluse piires vaimukalt illustreerides, mitte vastupidi. Et kõigepealt üllitaks ikka mingi naljaka lause, millega midagi selgeks ei tehtud, ning siis unustada point üldse ütlemata.  Siis öö otsa ise häbeneda ja kokkuvõttes saada hauakivile mälestuseks: “Sel olnud selline udujanu”…

Aga nüüd tagasi lapse eest korralikult hoolitsema, mitte tal laskma korterit mööda sihitult hulkuda.

Märkus:  Mitte, et selles peaks midagi normaalset nägema, kui magalaparklas autopommid plahvatavad. Tänapäev. Rahuaeg. Eksole.

Öhhöööö

Kuna, nüüd ma julgen sellest kirjutada, korteriostmine vastu taevast lendas ja meid mõneks ajaks hämmastunutena kaalutusse olekusse paiskas, otsustasin ma jälle kirjutama hakata.

Et mitte lasta korralikul sügisel raisku minna. Kuna pole võimalik oma väheseid jõu- ning ajaraasukesi oma uue kodu sisustamise peale rakendada. midagi muud nagu eriti ei oska kah ja nõrkemiseni kududa lihtsalt ei viitsi.

Esimese hooga olen siiski vaid vanu asju üle lakkunud ega evi mingit eputamismaterjali. Eriti veel koledaid õuduslugusid. Kes oskaks aga vastata mind vaevavale probleemile pädeva ennustusega: kui mina nüüd hakkangi õhhuhuhudseid kolelugusid kirjutama, kas ma hakkan siis veel rohkem pimedust ja enda seljatagust kartma?

Ilma II

Ettevaatlikult, pooleldi pimedana

sadade niiskete sõrmedega

kobistan põhjamudas

elusast tilgatumaks

tahaksin imeda süvikuvälja

kuid pilkane tühi on, röögime näljast

 

Suu kõrval suu

süda serval südame ja ribiluu

süvamere ürgühise vere

tilkade ergavere

Su hinge purpurpunane säsi

mustade silmapõhjade süsi

ja väga hallide vetikapilvede kaenlas

läheme aegapidi, tantsides aeglast

aegade muusikat ilusamaks

polegi põhjust meil kiirustamaks -

 

Surm langeb vaikides põhjatasa

ilma mingi meie abitagi.

Kõik elus meist eemaldub loomuldasa

tumesinise päikese nõlvu pidi.

***

Maailm on hukas!

Ma laavaseid kamakaid sülitan

vedeldes peenarde ääres

ja krampides kisun end kiiva

 

Aru ei mõista, kas veri või tuli,

ihu saab aru, et tuli

on veri

sest enam ei jõuagi kanda

ma uhkust

püstipäi

 

Üks maailm!

On hukas…

Ma kalmude kõrval ju külitan,

end kogudes sirgu sean sääred

ja peost poetan punase liiva

 

Küll tahtsin küündida – võimatuni? -

vaikus tuleb siis, halastus kuni,

sest mulle ei olnud neil anda.

Ring saab täis.

Taas saab täis!

Ta saab täis.

Mingi tüüp on kirjutanud laste arvutimängule ülilaheda teemapala. Vabandust, mis laste. Mu mees mängib seda praegu ja kui ma üle ta õla vaatan, siis mulle MEELDIB see mäng! See on lahe! Muusikapalast rääkimata! Tekkis kange tahtmine osata seda kitarril mängida. Raskeks ta läheks – kes veel ei tea, siis ma ei oska ju kitarri mängida :) aga mis siis. Pealegi on tegu kahe pilli looga, mul oleks tarvis kompanjoni. See pala on nii meeldiv: kerge, humoorikas (jah, ka mina olen nüüd jõudnud punkti, kus mõni muusikapala võib minu meelest olla HUMOORIKAS!), hea rütmiga. Vaat’ kui tore oleks muusikakoolis õppida säärast asja. Kasutegurid oleksid üüratud. Et mõni ära mainida, siis näiteks arendaks see koosmänguoskust,  rütmi kindlasti, stabiilsust, oleks piisavalt lihtne, et mitte masendusse ajada, piisavalt kena kõrvale, et oma saavutusest vaimustusse sattuda. Jee. Mul on meeles, kuidas ma ema akordioniga teismelisepõlves tundide kaupa eksperimenteerisin, omades küll akordioni kohtlemisest ainult nii palju aimu, et teda päris mitte ära lõhkuda toore jõu ja tühja tõmbamisega. Mida lähemale sõudis kesköötund, seda novaatorlikumaks muutusid minu muusikapalad, nii et mõnel õhtul pidi mind lausa katkestama. Hauatagused helid ei lasknud vanemal generatsioonil magada. Akordioniga saab väga transdimensionaalseid muusikapalu tekitada. On aga ka lihtne bassidega meeleolumuusikat teha ning pidada end vingeks loomeinimeseks! Selline elamus… On lihtsalt väga vajalik elamus.

Söön suppi. Kana-juustusuppi, pärit pakist, kiirsöök. Küll on hea. Mõtlen, et ma pole vist ikka üldse masenduses, ahastuses ega depressioonis, kui mulle mõni haletsusväärne kiirtoidueksemplar võib nii kuldsena tunduda, et oh ilus hetk, oh viibi veel… Muidugi, see pole ainus, mis ma sõin. Kõhus ootamas juba külm tatra-tomati-hapukooreroog, magus banaanikohupiim ning mingid sepikud või ning shokolaadiga. Toidumanustamise järjekord on pisut ebatraditsiooniline. Aga mõjuv. Kõik maitseb ääretult hea, selline kulinaarne õnn. Ei saa ju olla tegemist kurvameelsusega, kui akna taga on sünge sügistaevas, kausis supp, peas plaan kohe pärast kõiki tähtsaid asju JA käsitööprojekte JA mis mul kõik oli tahtmine joonistada JA kirjatöö, uurimistöö, ühiskondlik-kasulik-töö, hakata kitarri õppima.

Eksole!

Leidsin sahtlist (tähendab, mõlgutasin natuke, siis aga VÕTSIN ühest sahtlist, ega mu sahtel-majandus nüüd nii sassis ka pole) ühe Kaustiku. Selle olen kunagi ammu avanud ning pealkirjastanud kui  “Kapp, kus elab inimene” ja täitnud pooles ulatuses oma maailmapildiga. Mütoloogia, kui soovite. Kujutelmad Elust, Universumist ja Kõigest. Aga kui ma seda praegu sirvisin, torkas kohe silma ning mulje üha süvenes, et ma pidin siis vist üpris tugevas masenduses olema! Mütoloogial pole häda midagi, võib teist isegi kasutada, aga sinna on pugenud ka midagi päeviku-laadset ning sellest on väga võõras lugeda, kui vapper ma olen. Mitte, et ma seda otsesõnu nii ütlekski. Aga seda on tunda. Ma kirjutan ja kirjutan ja kõik see on suures osas möla, aga veel tugevamini mingisugune autosugessioon, mis püüab hoida mind samm-samm-sammumas ning sisse-välja hingamas. Kohutav! Tolkieni minust vist ikka ei saa! Kui ma just praegu ei ava uut kladet, ei pealkirjasta seda mõistlikumalt ega sisusta andekamalt.

Lootust selleks mõnevõrra siiski on, sest no tõesti – praegu rõõmustab mind isegi eile hästi välja kukkunud pitsa, pool ajast on maailm täiesti täiuslik ja küll ma selle ülejäänud ajaga ka kuidagi toime tulen. Või siis.

Tegin sellise avastuse, et järsku põen ma vähekuulsat kuid sageliesinevat seisundit nimega ANTIDEPRESSIOON a.k.a. Pidu Katku Ajal. Kujutan ette sellist olukorda, kus inimene on tegelikult väga kurp ja õnnetu, aga tal ei ole tänu valitsevale sõjaolukorrale üldse mahti ahistatud olla. No ma õnneks ei tohi kõike avalikult ette kanda, mis mind viimasel ajal on ärevusse ajanud ning veelgi ajab, seega esineb kohe poole vähem võimalust kõrvade kaudu mõtlema hakata ehk iseoma häälest/tekstist end hirmutada lasta. Selle võrra olen rõõmus. Igal hetkel olen natukene rõõmus. Rõõmus siin ja rõõmus seal, vahel sekka pisut tänulik. Päeva peale tagasi vaadates näen, et olen olnud päris kaalukalt õnnelik! Paralleel tavalise depressiooniga: ükskõik, mis ka ei rõõmusta, arvesse lähevad ainult kõik tõendid kohutavast läbikukkumisest ning ükski edukild ei loe. Tulemuseks on maaniline monokromaatilisus, äärmiselt kurnav ja samavõrd ebaadekvaatne. Kui nüüd kartma hakata, siis minu ebaselge päritoluga (rõõmu)pisted rinnus, tuikav tänutunne ilmastikule reageeriv krooniline rahulolu näib ka kahtlaselt monokuldne välja. Äkki ma lihtsalt ei märka. Äkki ma elan mullis. Äkki samal ajal veereb mu eluke vaikselt kuristiku serva poole.

Õnneks meenuvad mulle vähemalt igasugused nõmedad lausekonnad, mis mu suust on viimastel aastatel pudenenud ja mida ma kahetsen ning kõigest hingest häbenen. Lootus, et pisut tasakaalu ning adekvaatsust minus ikka veel leidub. Muidu hakka või kartma, et see kõik kas ON liiga ilus, et olla tõsi, või siis on see küll tõsi, aga saab varsti otsa ning selle tarvis mind säästetaksegi. Nagu mõnda, kes varsti peab kogu rahva eest oma pea turule viima. Et las ta sööb selle punase õuna, see tal ju viimane õun…

Ja ebasüngest Süngest sügisest: alles juulis ma karjusin teleka peale, et aaah, mis te reklaamite augustikuu saateid lausega: “veeda suvelõpp lemmikute keskel!”, sest see ajab ju masendusse! Aga juulis on külm tuul jälk ja nõme ja ebakohane.

AUGUSTIS seevastu tundub ta vaid karge ja värskendav. Augustis meenub mulle, et mu lemmik-aastaaeg on ikkagi sügis :) Ja mitte mingi kuldne sügis, vaid kõik kokku.

Sügis kutsub kõik koju. Viljade lõikamise ajal on küllus ja rahulolu tüüne. Värske tuul, mis pärit kusagilt tundrast, mitte vettinud soode kohalt, meelitab kampsunid kapist välja. Lõhnab inimeste vapruse järele. Mitte arguse. Veel on rikkuse hõngu, marjade ja mahlade kurkukõditavat lõbu, aga mitte suve hullustust ja kirge. Mitte talve endassetõmbumist ja rusutust. Mitte kevade lootust ja haprust. Sügise enese eluarmastust, sissepoolevaatlust, vaigistumist ja paiksust. Minu jaoks. Ma ei ole rändlind. Ma ei kipu merd nähes pükstest välja. Ma ei lähe kaugeid tulesid nähes lendu. Ma otsin kodu ja kodus tahan ma lebada ja laisalt loksuda nagu kissell kausis, sisaldades ometi särtsakat c-vitamiini. Kurgede kluuksatused ei tekita minus soovi kaasa minna ning ajavad asjatult ärevusse; röövimishirmu vastumürgiks vajan kivist koldeaset ning sammalt ja palke, kanarbikku ja krüsanteeme, koduloomade posserdamist kusagil lähikonnas ja perekonna sooja kallistust. Siis võivad lehed rahus langeda ja oma kulda kallata. Karge varasügis toob inimesed koju, kirjutatud ja kirjutamata raamatute taha. Vihm kastab läbimärjaks ja on naljakas, kui selle eest pääseb kerge vaevaga toasoojusse, teekruusi ja moosi manu. Pole veel hilja paljaste jalgadega muru mööda joosta, isegi kui hallad on maas, praegu veel võib! Siis tulevad pori ja tammetõrud, viimased kollased täpid hallile joonistatud mustades vettinud võrades, külm ja rõske tuul, mis sunnib inimest end kokku võtma ega tiri samas silmist veel vett välja, elamise a-b-c ja sügav rõõm kõige kogemisest. Siis külmub pori ära ja pooleldi maha langenud heinakõrrelained liimuvad kangatükkideks, millel väikesed linnud võivad ringi joosta. Luitunud liivakarva toonid säravad lillakashallide taustal, liigne kirevus on tuhmunud, liigne melu vaibunud. Tumedad metsaseinad trööstivad vaikuse ning rahuga. Niiske mets teeb teistsugust häält. Ja see niiskus jäätub hilissügisel. Tumehalli taeva taustal musta metsa all, jäänõelade kristallihelin, tähevalgus, seiskumine ja tuulevaikus… Esimesed harvad lumetäpid.

See kõik on mõnus muidugi siis, kui kampsun on seljas ning katab vöö ja kurgu, nahast vammus üll, koguni käpik tuleb kõne alla. Ning kui on ikka võimalus pärast koju koperdada. Seal, sinna on tulnud esivanemad ja nende sõbrad, toovad sõnumi ühtehoidmisest ja järjepidevusest ning löövad võõrad vaimud minema. Inimsilmad on pisut rohkem avali kui tavaliselt ning nad näevad. Kapinurgast, kaminaservast, köögiukse kanna tagant hakkab midagi tasakesi paistma ja sa lähed ning uurid. Imevaikne helin. Lõhn. Hargnema hakkab ja hakkab ja hakkab üks muinasjutt.

Huh. Käesolevaga annan teada, et sellist reisi me enam ette küll ei võta. Kes meid näha tahab, saadame endast pildi. Hirmus hirmus väsitav ja ohtlik on niimoodi ilma trantspordita beebireisi ette võtta, lihtsalt ei jaxa. Mis siis, et see, mille pärast sõitsime, sai tehtud ja meel on ülihea, et minemata ei jätnud.

Kuid.

Ning kui keegi tahab mu tervise kohta küsida, siis… Ei ole mul mingit tervist, tänan küsimast. Hetkel vaevu rooman. Taaskord on mul lõpuks ometi jälle veel kalendrit vaja. Ulgumasendus ja lein ka veel. Ning vist ei taha ma sellest siiski rääkida.

_________   _________   _________

Ah et kus me siis käisime? Toomede suguvõsakokkutulekul peamiselt, aga ühtlasi ka on mu vennaraasul sünnipäev kohe varsti kohe, kuid meie sinna lõunasse jääda ei saanud, hea oli, et varem ära nägime nad! Ja Mirtel on nii suureks kasvanud ja tal on nii pikad juuksed ja kui ta naeratades särab keset muru, on ta natuke karikakra moodi. Nii tore on, kui sul on vendi või õdesid ja vendadel või õdedel lapsi! Ja üleüldse – kõige parem kingitus, mis sa oma lapsele saad teha, on anda talle õde või vend! Isegi kui lapsepõlves saab üksteist mõõdukalt segatud, on suurena see keegi sulle maailmas nii sarnane, nii lahe, nii samast puust, nii originaalne samas, nii sõbralik, et teisi selliseid ustavaid liitlasi võib-olla äkki ei leiagi.  Nemad (vennapere) nüüd võtsid ka asja (Mirtelile õe või venna kinkimise)käsile, meie Liisbet peab esialgu veel üksi läbi ajama. Mnjah.

Läksime siis meie pere Lõuna-Eestisse suvitamaie ning teisi üle vaatamaie, iseennast näitamaie, kenakesed ilutsemaie. Täpselt viis minutit enne auto peale kobimist helistati pangast, et mmm, meie meelest teie ostetav korter on nõme, nii et laenu te ei saa, head aega. AAAAAAAAAH! Mida! Mis mõttes KORTER on nõme, me oleks  veel aru saanud, kui meie oleme nõmedad? Me olime nii masendunud, et kui meil oleks olnud oma auto, siis me poleks üldse kuhugi sõitnudki, aga kuna auto tuli akna alla ja tuututas, ei jäänud meil muud üle, kui peale ronida. Niisiis tõmbame normaalse käitumise nimekirjast maha ka Nordea panga, sest selline asi ei mahu enam kuidagi äriväärikuse raamesse, et vahetult enne puhkusele minekut võtab haldur endale projekte ette (ega neid seal üksainus ei ole!) ning paneb kliendi siis ootele, raiskab ära kolm nädalat suvist ehitusaega (heal juhul) või terve võimaluse endale SEE väljavalitud kodu osta. Praegu me ei tea siis mis teha – ka müüja ootas meie järel, me ei palunud küll, ütlesime, et meis ei saa kindel olla, aga lootsime ometi. Ja ta ootas. Ja nüüd me lihtsalt peame üritama veel, sest ta ootas meid. Muidu on parajasti käes see hetk, kus minukene tõstaks käed ja annaks alla, et saaks juba lõpuks kord rahulikult persse minna ega vireleks pooles vinnas. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Oh, vabandust trafareti pärast, aga see ON nii ju ometi!

Öösel vedelesime Siimuga kaisustikku ning rääkisime ja arutasime ja arvasime, et äkki ikka saab hakkama. Aga maitea. Nüüd ei saa vist enam seda Swedbanki nõmedat pakkumist ka vastu võtta, sest kuu aega sai just praegu läbi. Vakking sommid, kurat ja põrgu.

Aga Võrus oli see lahe asi, et ma nägin miljonit sugulast ja näitasin neile ka seda tähtsat asja, et ma olen ikka veel elus ja mul on lahe mees ja nunnu laps ning kui nüüd nad kõik lasevad kasvõi üks kord oma peast läbi, et Teal läheb hästi, siis äkki see hästi saab sellest jõudu! Nagu väikesed jumalad, kes vajavad, et neisse usutaks. Ja kui ma mõtlesin, et miks oh miks meie koduotsing peab nii piinarikas olema, et üldse ei edene aga ära ka ei sure (nirutatakse kogu aeg lootuseraasukest, vett päris peale muudkui veel ei tõmmata, liduge veel veidi, me tõstsime finishit pisut edasi, alles SIIS näete, kas te kaotasite või võitsite, ja nii mitu korda ja siis veel veidike) – äkki selle pärast, et me ülbeks ei läheks! Mul ON, mille eest tänulik olla! Midagi, mille eest õhtul enne uinumist jumalale aitäh öelda, midagi, mille heaolu eest üks palve lausuda, midagi, mille haprust ja armsust oma südames soojendada.

Siim oli ka väga väsinud ning arvas pealegi, et üritus, mis me peamine sihtmärk oli, “seal on palju neid… vanemat generatsiooni ja lõõtspillimängu”. Mina kartsin rohkem, et õhudne paduvihm peletab kõik selle mõtte pealt minema ning kohal on käputäis inimesi, kes istuvad nukralt räästa all ning püüavad mälestuste heietamise juurde rõõmsamat äält teha. Aga vahetult õigel hommikul… Päike tuli välja. Tuul pühkis perve puhtaks ning kohal viibis kolm sääske, kes hirmunult inimmassi vahel põigeldes koduteed otsisid. Kõik olid võtnud tonnide viisi sööke ja kooke, kohvi ja muid jooke. Parkla oli täis nagu supermarketi juures. Minu isa ja ema jäid asjatoimetuste tõttu pisut hiljaks, aga peaaegu kakssada inimest, kes olid tuvastanud, et Juku habet kusagilt ei paista, OOTASID, et ta kohale tuleks, enne ei saa suguvõsa lippu heisata! See oli ka vinge tunne! Me kuulume kuhugi, me oleme tähtsad, see on meie klann! Ja siis vanim liige, noorim (vahet viis põlvkonda, kuues ja seitsmes, õieti küll esimene ja teine põlvkond on meil ära surnud, aga mõned vintskemad kolmanda põlvkonna ilmasambad on veel alles) liige, korraldustoimkonna peamees ja minu isa kui Elav Mälu heiskasid lipu. Valgel taustal must toomepuu embleem, suguvõsa Toom juurde kirjutatud. Ja Siim vaatas ringi ning imestas ennast pooleks: esiteks oli ütleme kolmandik kogu massist LAPSED. Järelikult ei kavatse me veel välja surra midagi. Teiseks oli ülejäänud massist üle poole noored (nende laste vanemad muidugi ning igasugu lihtsalt noori ja alles jõuame lapsi saadasid ka) ning vanakesed olid üksjagu kõbusad (see kepiga vanim liige näiteks ajas õhtu poole end tooli pealt püsti ning näitas teistele, kuidas reinlenderi sammud käisid!). Kolmandaks imestas ta seetõttu, et kohal oli “tikutulega otsi bemme taga – normaalne suguvõsa!”, “seal istuvad hevikad, seal on ühed mingid nu metali saapad pika mantli all ja aa, tere! paar gooti ka!” Millele pani korraliku punkti see, kui ma hakkasin Beleriandi haldjaid nägema mäekülje peal männi all.

Kusjuures haldjas ja tema kaaskond oli sinisest oksaharust, sama mis mina ehk Rudolfi haru. Sinine oks oli üleüldse üle prahi, kõige vägevam ja laiem, mida võib näha ka pildi pealt. Aga seda pilti mul veel pole ning ma ei julge seda ka avalikult üles panna. Eesti on ju väike ning eksole ja nii edasi.

Meil oli nimelt sihuke korralduslik juhtnöör, et Friedrichi järeltulijad vereliini pidi kannavad värvilisi särke suguvõsa embleemiga, milleks oli siis igale teise põlvkonna nimele üks värv eraldatud, kellel üldse tänapäevani ulatuvaid lapsi on järel neist neljateistkümnest lapsest, mis vaarvanaema jaksas Friedrichile sünnitada. OOt-oot, vaar ei ole vist täpne termin. /googeldab/no igal juhul kõuk on enam-vähem õige sõna, kui need ell-emad ja asjad käivad hetkel üle minu valutava mõistuse, ja ma pean vist hoopis arstile helistama mitte siin trükkima. Aga noh Rudolf, tema viies laps, oli sinine ja kõik Rudolfi kaheksa lapse viiskümmend järeltulijat olid ka sinised. Mina olin türkiissinine :) Aga Liisule tegime rukkilillesinise särgi. Abikaasad oksaharust sõltumata olid valgetes embleemiga särkides, kõik peale Siimu, kes sai eriloa trükkida see embleem musta särgi peale :)

Beebi magas oma lõunakaid värskes õhus mäe peal männi all ja perekonnad pidasid piknikke ja me jõudsime oma laagreid teha siia ja sinna ja veel paari kohta ning kõigil oli kõigiga midagi rääkida ning kallakud olid väga suured seal Munamäe lähistel, Beebil oli raske aru saada, miks ta ühtäkki enam eriti püsti seista ega kõndida ei oska. Tantsiti ka. Kummikut visati ka. Mingeid võistlusi oli, Siim viskas kummikut, Laas ei saanud visata, sest tema Mirtel oli parajasti tol hetkel tegemas lõunauinakut issi õla peal. Kiiresti läks mööda see aeg, nagu mitu päeva vahelt välja lõigatud. Nüüd tagasi oma probleemide juures nagu kuskilt unenäost tulnu.

Jõud sai otsa. Jällenägemiseni!

See tunne on ühisest minemisest

Ühisest tulvast ja tahtmisest

Trummide põrinast südame tuksetest

Üdimast

Ülimast

Ühtsusest

—-

Ee, ärge pange mu ovatsioone ja ahmimist tähele, mul on see, asi noh, joovastus ja kõik inimesed on nii ilusad ja head.

Aga tegelikult elas kord Ali Beebi ja tema vanemad viisid ta reisile. Ta pisteti hommikul vara kõhukotti ning vuditi bussi peale, kus olid mitmesugused mõõkade ja kilpidega sõjamehed, kleitidega daamid ja keda kõike. Väike vapper Ali Beebi kartis natuke, aga otsustas siiski pisut magada. Pärast mängis ta lõngakeraga ning meelitas emme juurde ühe soomlasest nõelkudumisoskaja, kellega toimus pikk jutt. Ali Beebi (ning ülejäänud rahvas) jõudis peagi ühe suure lossi juurde, kus bussist välja karati, pakid haarati ning mürinal uksest sisse marsiti. Ali Beebi nägi mitut tuttavat nägu, kellele vanemad naeratasid, nii et Ali Beebi oli üpris rahulolev. Talle anti piima ja kuivikut ning riietati rõivastesse, millega Beebi varem ainult diivani ja laua ees uhkeldada oli saanud, nüüd aga teenis ta ära mitu peasilitust. Issi ja emme panid samuti selga uhkeldamisriided ning võtsid Ali Beebi kaasa lossi vestibüüli, kus keerlesid mitmesugused kleidid. Midagi kahtlast oli õhus ja varsti kadus emme kuhugi ära. Ali Beebile aga meeldisid kangesti tädi Fin ja tema lahedad kõlavööotsad, mida pidi tükk aega tirima ja sikutama.  Siis mindi kõik ära paksu metsa sisse, kus hakkas natukene vihma sadama. Ali Beebi kaarik oli kahjuks unustatud bussi peale panna, nii et temagi pidi natuke tibuvihma saama – muidu oleks ta kahtlemata võinud kuulata mõnusat vihmakrabinat ning pisut tukastada meeldiva õõtsumise saatel. Selle asemel tegid nemad issiga väikese uperpalli ühe trepi peal, kuigi issi on tegelikult osav pikkade treppidega. Ainult et need ei asu tavaliselt metsas vihma käes. Issi oli väga kurb ja ehmatanud ning Beebi oli väga kurb ja ehmatanud ning natuke pettunud, et trepp neile niimoodi mäkra mängis, sest Ali Beebi sai aru, et issi oleks meeleldi temal nutta aidanud. Natuke nemad siis mossitasid. Pärast tegi Ali Beebi pikema uinaku, lootuses, et emme ilmub kusagilt vahepeal välja, nagu kord ja kohus. Emme pole varem üldse kaua kadunud olnud. Mis tal arus on – niimoodi ula peale minna? Nemad issiga IGATSEVAD juba AMMU! Kahjuks ärkas Ali Beebi üles taaskord ilma mingi emmeta. Korralagedus! Selle peale võiks juba natuke kisa tõsta. Aga kuna issi pakkus Beebile püreed ja tegi naljanägusid ja sõidutas teda süles ringi, otsustas Beebi kisa veidi hilisemaks lükata. Ning ennäe! – Viimaks ometi ilmus emme: räsitud ja kole, nagu oleks üksipäini pimedasse tuppa sattunud ja kollidega võidelnud ning pärast seda leidnud prügikasti, kus ilma loata tuhnida. Emme oli täitsa tasa ja issi oli tasa ja pärast suurt kambakallit tegid nad mõlemad ´Beebile ja üksteisele pai. Alles siis algas suur muljete vahetamine, kus Ali Beebi kõvasti kaasa lõi, enne kui emme poriste sandaalidega tutvust teha üritas. See tal ei õnnestunud, aga kulp ja pudrupurk ja mingi põnev hallikasvalge materjalitükk tooli alt… Njaa, vahva nätsakas võeti kahjuks Beebi käest ära. Ali Beebi elu pole üldse mingi meelakkumine ega olnud parem selgi päeval, kuna iga põnevama saavutuse pärast pidi valvel olema, et emme või issi seda vastutustundetult ära ei kaotaks. Emme ja issi olid millegipärast võlutud vaid vähestest objektidest ning kudrutasid värvilise lelu nuppe kruttides meeldivalt, eriti just siis, kui Beebi oli huvi ilmutanud mõne tähtsama objekti vastu, näiteks kodus telekapuldi või mobiiltelefoni vastu, mille peale siis sattus alati käterätik või padi. Pole ju Beebi süü, et tema mälu nii lühike oli ning tähtsate asjade uurimine sageli määramatuks ajaks edasi lükkus.  Ali Beebi hakkas nutma ja lootis, et talle antakse nüüd mõni tõeliselt huvitav asi või vähemalt pisut naljagi. Nalja tehti ja süüa anti ja siis Beebi jälle magas veidi ja igaks juhuks nuttis natuke ja siis tõmbasid emme ja issi oma (porised) uhkeldamisriided jälle selga ning üheskoos mindi taas metsa seiklema. Tibuvihma enam ei olnud. Suurte telkide juures enam pooli tuttavaid nägusid ka mitte. Kõlavöödega lahe tädi oli kadunud. Emme ja issi läksid tagasi lossi ning vaatasid seal ringi ja siis ajas Beebi kogemata püree pluusi peale, millega issi pidi järgmisel päeval ringi käima, aga mille Emme oli varrukate pärast pannud vahepeal endale selga ning polnud viitsinud ära võtta. Emme oli väga kurb ja pesi pluusi ära. Tuba nägi väga lahe välja. Kõigi kuivavate kleitide ja pluuside vahel sai ringi tuututada ning lusikaga kopsida kõvemaid esemeid. Kuidagi pidi juhtus, et uni tuli peale ja Beebi magas nagu nott emme kaisus hommikuni.

Ali Beebi seiklused haldjalossis jätkusid teiste kleitide selga proovimisega ja metsas söömisega ja siis tulid suured mõmm-mõmmid ja kõik karjusid ja Ali Beebi karjus ka igaks juhuks natuke, aga mitte palju. Prärast mindi tagasi lossi, söödeti Beebile püreed ja hakati riideid vahetama. Emme pani selga kleidi, mille saba oli nii vinge, et Ali Beebi võis selle peale mängima ukerdada. Vahepeal kadus Beebi kleidi sisse ära, sest Beebi ei ole veel eriti suur. See oli vahva. Issi naeris, kuidas Ali Beebi eksles suure kollase telgi sees, mis oli kleit, ja siis nemad issiga aitasid emmel valget kleiti pikemaks venitada. Pärast mindi suurde söögisaali, kus oli veel palju rahvast ning Roosa Tüdruk üle laua ning seal anti Beebile saia ja kartulit ja lihaaaaaaa. Eriti meeldis Ali Beebile just lihaaaaaaaaaaaaaaa. Ning siis lauldi ning tantsiti. Beebi püüdis ka natuke laulda, aga emme ja issi ajasid ta segadusse ning tegid talle nägusid, nii et Beebil läks meelest ära. Ali Beebi leidis  emme käevõru ning mängis sellega natuke. Üks ilus haldjas istus lähedal. Tal olid mustad riided nagu tavaliselt issil ning mustad juuksed ja ta istus hästi vaikselt ja laheda näoga ning Ali Beebi võttis käevõru ja läks natuke kosja. Muidu ta oleks seda haldjat vist kartnud, aga ilusad mustad riided olid. Haldjapoiss naeris ja emme-issi naersid ka. Varsti tikkus Beebile aga uni silma, nii et emme viis ta nende riiete kuivatamise tuppa sööma ja magama. Beebi magas kohe sügavasti ning kui ta üles äratati, oli vist kõigil juba tuli takus tema ilusat ballikleiti ära vahetada, et jälle sinna bussi peale minna. Kisa ja kära oli rohkem kui tulles ning umbes pärast seda, kui Ali Beebi kodus tavaliselt magama minna üldse ei taha, oli tema norm sedakorda täis ning algas meelehärminutuhäda. Kuidas see täpselt lõppes, Ali Beebi ei mäleta, sest üles ärgates nägi ta esimese asjana omaenda armsaid voodivõresid. Kui nad aga päeval uuesti mingisse bussi ronima hakkasid, põrnitses Ali Beebi kahtlustavalt: jälle läheme larpile?

———————-

See oli Beebi esimene larp ning kuna minu enda muljed on minu jaoks nii keerulised, et ma neist ühtegi lühiversiooni kirja panna ei oska, siis lühivormistasin tema omasid. Meie päevad olid kahtlemata pikad ning palju pikemad, kui nelikümmend kostüümi. Beebi muljed olid siiski head, mingit kaks-päeva-hiljem-nutujoru pole esinenud.

Minu muljed olid väga head. Poleks see õnnetu trepp nii õnnetu olnud, oleks meie küll hästi palju rolli saanud. Ma olen nii ääretult rahul, et ma tunnen Inwet ja Tindómet, kes tegid ja lõpuni välja vedasid nii suurejoonelise Keskmaa, ja veel mille! Beleriandi! See TUNNE. Ma ei ütle rohkem aitähhisid vaid proovin anda oma parima, et olla hea ordukas ning kõigil oleks lõbus :)

Ja siis me ostsime vibu.

Ja siis me käisime sellega proovilaskmisel.

Ja siis me käisime beebiga arsti juures, mis oli maastikumängu meetodil, ehk et iga järgmine saadab su uude valesse kohta. Bussidega, leitsak peaaegu kolmkümmend kraadi väljaspool bussi.

Ja siis me läksime laulupeo rongkäigule, kus oli nii palju nii ilusaid eesti rahvarõivaid, et mul tuli pisar silma ja Ali Beebi mõtles, et on järjekordne Keskmaa Ordu Suurüritus koos orkestritega ning oli siiras vaimustuses värvipillerkaarist ning püüdis vankrist välja ronida. Vahepeal käis beebi MURUL, m is oli väga hämmastav asi. Kõik oli tore. Ehmus ainult siis, kui üks väike poiss talle suure musta nokamütsi kõrgelt issikukilt otse pähe kukutas. Aga juba tuli järgmine orkester ja hüüded ja see tunne ja see TUNNE ja kõik lähevad teele ja kõik peavad minema teele…

pisikene idee

Ükspäev, kui mul Eestis olemine väga masendav tundub, ostan ma hunniku merehaigusetablette ja laeva. Jäätplastist valmistatud “kausis” hakkan vedama Gröönimaal ära sulavat jääd, mis kandub merre ja murdub jäämägedeks, rikub meresoolsuse tasakaalu ära ja pöörab Golfi hoovuse paigast. Jama jah, et sulab, aga seal jääb see ju üle. Mujal on puudus. Kõrbetes. Araabia kandis. Iisraelis, kus üritati ringpõldusid kõrbekaevude ümber rajada, aga kaevud kuivaks jäid. Fossiilvesi on otsas, toome juurde! Jää on mage ja fossiilne, vana vesi. Kui see jää kõik seal samas ära sulab, kus ta nüüd on, siis on ju pahasti.

Ning kõik päikesepatareipõllud peaks samuti vähendama üles peegelduvat energiahulka,  mis meie praeguse atmosfääri koostise juures kipub Maa ümber kinni jääma ning seetõttu on täitsa “üle”. On loomulik, et naftakontsernid püüavad veel viimast raha enda taskusse ära toppida, enne kui kõik otsa saab, aga… Sellel ei tohiks ikkagi lasta juhtuda.

Ma ei tea, mis mootoriga laev see olema peaks, et jäämägesid minema kelgutada ilma väga palju naftat ära kulutamata :)

 

Ja siis mul oli mingi idee veel, aga liiga nohu on, et kirjutada, parem silm paistetas ka kinni nii et… aeg vist alla anda ja köhides kapi taha kukkuda

Meie kõik ja meie täiesti kohatud unistused, alusetud lootused, tühjaminevad PÜÜDLUSED.

Hoiatus:

Ilma vastavate kaitsevahenditeta (Roosad Prillid) edasise lugemine rangelt ebasoovitatav… A keda ma lollitan, kes loeb, loeb nagunii. Teil on vähemalt võimalik seda omal vastutusel teha. Kuigi sedasorti kuulutus lausa meelitab tarbijat ligi. Eksole. Selline tänapäevane huumor.

Kindlasti olete kursis ka sellise killukesega, kus üks (ühed) manguvad kelleltki välja mingit mm… Leivanumbrit? Aga et vastav sooloesinemine on tegelikult asjaarmastajalik, tüütu ja lohisev, debüteeritud mingisuguse jasmiini-šašlõkihõnguse suveõhtujämmi käigus mitme ebakainestava joogi mõjul ning et artist ise teab seda enamasti väga hästi, paneb ta esialgu vastu. Kui ta on selline väga-tahaks-pop-olla-kuid-alaväärsuskompleks-segab, siis ta salamisi loodab, et äkki on etteaste tegelikult siiski arvatust etem ning inimesed tahaksidki tema hõbehäält/vaimukusi/m.i. kuulda. Ta tahaks ka KUULUDA. Või kui ta on tegelikult juba isegi enesest heal arvamusel, siis talle lihtsalt meeldib, kuidas teda meelitatakse (ükskõik siis mis põhjustel) ning ta laseb sellel paar korda oma kõrvus kõlada, enne kui palvele vastu tuleb. Mõlemal juhul on “aga ainult omal vastutusel, ise teate, nüüd see tuleb, ja enne ma ei lõpeta, kui otsas on, kahetseda ma teil ei aita, ise peate hakkama saama, üks, kaks, kolm, jaaaaa – ” juba point of no return.  Ja ühtlasi humoorikas. Mõnede arvates.

Naer on terviseks. Jah? Naerge siis ribadeks. Üks teatav inimene on saanud juba mitmendat korda hakkama sellega, et tuleb külla (pole nii kaugel ega midagi, et peaks väga palju ette teatama/planeerima ning sugulusaste on äärmiselt kõrge pealegi), on tore ja alati oodatud ning lahe nagu lastesaade ja (pardon, ma olen lihtsalt pahane, aga TEGELIKULT on ta ju lahe) , mängib tükk aega minu lapsega ning teatab siis, et tegelikult ei tohiks ta siin ollagi, ta on haigeks jäämas.

Joonud siis meiega köögis teed või midagi. Kasvõi elutoas, aga ei pea ju ilmtingimata kallistama imikut! On teada ju, et see topib sõrmi huvi pärast teistele suhu (ning ega need ta enda suust siis kõrvale jää), ning hingeõhk ei pea sel päeval nii neetult sama kuupmeeter olema. On teada ju, et kolm korda päevas lisatoitu saav imik pole enam nii tugevalt kaitsekehastatud, kui paarinädalane. ON TEADA JU, ET OHTLIKEIM ON INIME JUST SIIS, KUI TA PARAJASTI ISE LANGEB, (ära kustutatud vandesõnad, sest ma ei taha kurja), NO MIS TOIMUB??? Ma olen kasvanud Monkiks või? Minu ema on terve elu näinud mulle jaburana, kuna raamatukogus töötava vastutustundliku isikuna on ta kodus meist eemale hoidnud (tõrjunud kallistusi resoluutselt, kuid kiire seletuse saatel), kui on tööl sattunud liiga lähedale väga tatisele inimesele või lausa tunneb, et ise juba tõbistub. Ma vist saadan talle postiga lilli.

“Et kui te homme kõik haiged olete, siis teate, keda süüdistada.” Selline humoorikas lause.

Ma ei taha kedagi süüdistada. Ma tahaksin, et mu laps ei nutaks, sest tal on kõrge palavik ja nohu ja ta ei saa hingata, sest nina on kinni, ega rinda imeda, sest nina on kinni, ega magada, sest nina on kinni, ega oma siledaid põski, sest tatist nägu peab pühkima ja pesema ja see muutub punaseks ja karedaks, ei saa oma esimese suve esimesel soojal päeval meiega välja tulla, sest ta on haige, see tähendab, meie ei saa minna välja kodukandidaate vaatama, sest meie laps on haige, me ei saa tööd teha, sest meie laps ei saanud magada ja meie ei saanud magada ja me oleme pahurad ja peavalus ja depressiivsed ja kaalume enesetappu, sest maailm on nii mõttetu ja meil ei ole kodu ega raha ega kindlust ega tulevikku ja meie laps näib kohe surema hakkavat ja nutab nii meeleheitlikult ja meie ei saa teda sellest üldse välja päästa vaid tundume teda kiusavat oma abiga, ja perearst on dekreedis ning keegi ei näi teadvat, kes teda tegelikult siis asendab, aga kuna me ei tohi selle lapsega nagunii kodunt väljuda, siis ei pääseks me arsti juurde nagunii, üks mure vähem, aga ta nutab nii lohutamatult ja ma ei saa midagi teha ja ma pühin seda nina ja muutun talle vastikuks, sest ta ei taha, et tema väikest nina torgitaks ja pühitaks ja tilgutataks sinna destilleeritud vett või rinnapiima ja ta EI TAHA taitaha ta ei taha ta ei saaaa, ta ei taha, ta on niiiiii VÄIKE!

/nutap.

Kas on RASKE olla natukene vastutustundlik?

See maailm koosneb inimestest ja kõigil neil on mingi tuhat minakaitsemeetodit, mille nad on tänu oma rasketele eludele suutnud välja mõelda. Huumor on peamine. Vabanda end välja mingi jaburusega, siis ei või keegi sind süüdistada. No ausõna. Ma aksepteeriksin parema meelega ausat ja lihtsameelset “Oih!”-i kui seda, et täiesti normaalse ja ma ütleksin lausa avatud mõtlemisega inimene ei saa vahel kuidagi aru, et 40 kraadise palavikuga ei saadeta inimest kaevama, isegi kui too on täismees, või et andestamine on hea, aga (ette ära) sildistamine paha (me andestame talle, et ta ei saa hakkama, et ta on nii-või naasugune, aga ega sa ometi SELLELE ei jäta (tema enda) imikut hoida, kuni linna lähed?), et vabandamine on hea, aga vastutustunne veel parem.

Ja seal siis need püüdlused. Luhtuvad. Kõik. Viimseni. Meil kõigil. Kõigil. Ka nendel, kes on mulle võõrad või juba võõrad, kõik nad vähemalt hooti püüavad midagi head teha, saada või olla. Ja see läheb neil untsu. Pisiasjad. Suured asjad. Hoolega kaalutud väikesesse eelarvesse paigutatud ostud. Üllatav idee olukorra parandamiseks. Väike meene iseendale. Mõni teene kellelegi kallile. Püüdlused.

Ma ei räägi praegu sellest, kuidas ma olen põnevusejanust alates ning samm-sammult eelmisest tulenevalt järgmist vajades/lubades mässinud ennast leheküljepikkusesse õmblusnimekirja (ning pool sellest peaks minema mu enda või pereliikmete selga ning seda kõike (vaatab kalendrist) oo õudust nii varsti), mille ajal ma peaks tegelikult hoopis asju (ning eriti kangaid ja muid mitte-esmatarbe-vidinaid) PAKKIMA ringi kõndiva beebi nina all, kes mul seda huvi pärast teha ei tahaks lasta, sest tema on praegu kisu-kõik-lagedale-staadiumis… Vaid sellest, mida ma poes näen või telekas või inimesed langevad põrmu ja kõik idud tapab ümbritsev (kelle poolt laetud?) pealiskaudsus… Ja sellest, et

Ma ei suuda aidata depressioonis inimesi ja mul on paanikahäire. There. I’ve said it.

Oh Jumal.

Ja mul ei ole ühtegi lahendust, mul on lihtsalt siiras usk, elus iial varem ei ole olnud nii palju USKU tulevikku, sest noh, ma ei saa ju maha surra, järelikult peab see kõik kuidagi teisiti minema. Aga see ei aita peale minu kedagi ja ma vangun isegi ja mu beebi nutab ja kõrvaltnaaber peab ju pidutsemistsüklit üllitama just praegu ja ülemine naaber PEAB ju, kui mitte supakat vastu põrandat hoidma oma peo ajal, siis vähemalt suitsetama koridoris ning purjus jutuga Siimule vastu vaidlema - millist iba ta ajab! Kus on täiskasvanud inimeste mõistus? Miks ON selles maailmas nii, et mida jaburam põhjendus, seda rohkem loodetakse seda mõjuvat? Suits “läheb” aknast välja (tipa-tapa?), mis siis, et tuul tuleb sisse? Suitsu ei ole koridoris, mis siis, et õhk on millegipärast sinine? Me ei saa midagi teha aga ma ei imestaks, kui Siim talle ükspäev lõuga sõidab, sest kui mees ei saa oma peret muud moodi kaitsta, teeb ta seda rusikatega. Lõpuks. Ja see toob pahandusi ja me ei ole sugugi mitte õnnelikumad. Ja ma näen vaimusilmas, kuidas Siim kukub kakluse käigus trepist alla ja ükskõik siis kui palju ma pärast kedagi ei süüdistaks, ei saa ma teda seepeale tagasi. Ja meil ei ole kodu ja meil ei ole raha seda hankida ja kui meil ka oleks raha, ei ole seal midagi osta, sest maailm on täis mingeid imelikke vist. Täiesti normaalne puumaja Mardi tänaval läks põlema, sest oli maha jäetud, me tahtsime seda millalgi osta muide, aga meil ei olnud raha. Selles majas sai viga kaks ja hukkus üks inimene, kes oli nii söestunud, et ei suudetud öelda, oli ta naine või mees. Elu sai otsa, ükskõik, milline see oli ja kes oli süüdi.  Sellel majal olid korralikult värvitud seinad ning aknad ja pragudeta vundament. Reporter seisis maja ees ning kurtis, et nii ilusas linnaosas (korruselamute vahel nimelt, mis minu arvates on ise selle piirkonna koledusetekitajad) selline puulobudik üldse seisab. PUULOBUDIK! Ma olen palju hullematest saradest kahjutundega kõrvale pöördunud, sest mul ei ole isegi neid võimalik osta! Mis ma elan mingis Kolmandas Eestis või? Et samal ajal kui erakonnad kaklevad telekas (see kõlab trafaretselt) selle üle, kes saab ühisest sitast kõige rohkem teiste kaela loobitud ning terve Päris Eesti pingutab kriisihetkel euroks moondumist, olgu või üle laipade, siis lollid laenavad end lõhki ja ostavad arutu summa eest endale mingi puulobudiku (!) samal ajal kui targad elavad oma kolmest majast parimas, üürivad kaks ülejäänut välja ning ehitavad viimase kuurist hoovimaja, mille nad (arutu summa eest) lollidele maha müüvad.

Me, mina ja mu pere, oleme sellises seisus hetkel, et me ei talu rohkem lollust ja kuigi mina, kes ma olen NAINE ja miljoni aasta jooksul ära harjunud suurema (või pisema ning laliseva) eesmärgi nimel kõrvad vaiku täis kasvatama, veel suudaksin, siis Siimul hakkab tulema see hetk, kus ta ütleb lihtsalt, et jätke mind rahule. Tema elus on (alati olnud) liiga palju nõudmisi. Teda mõistetakse ülearu. Ning siis leitakse, et see ei ole mingi vabandus. Mis siis, et kogu ülejäänud maailmal pole isegi mingit vabandust vaja olemaks nõme, NÕME, ning et Siim on parim mees, kelle ma leidnud olen ja ma tahaks teda igaveseks endale ja ma tahaks teda hoida ja ärge rikkuge seda ära ja jätke meid ometi rahule, sest ma tahaks, et ta suudaks NAERDA! Sest naer on terviseks. Sest me nutame end ribadeks ja me talume end ribadeks ja me peame vastu end ribadeks ja me vastutame end ribadeks ja me võtame end kokku kuni me oleme ribadeks ja kui seda naeru sinna vahele ei tule ei tule ja tükk aega ei tule ja liiga kaua ei tule, siis need ribad venivad viimseni välja ja ühel hetkel käib

PINNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNN!

——————————————————————————————————————–

Ma võin ju Võrru kolida oma pisikesega. Aga kuigi ma suudan tegelikult leida talle piisavalt naeru igas päevas ka siis, kui tal ON NIIII PAAAHHAAAA, ei suuda ma kujutleda, kuidas seletan, miks ema on mingi friiko ning näeb/saab öösiti painajaid  ja miks isa kolis uue kodu asemel kirstu ja miks temalt siis ootame naeru ja usku ja tasakaalukust ja miks see maailm ON TEGELIKULT HEA,   HHH EEEEE AAAAAA!

Older Posts »