Elu, Universum ja Kõik

“Mis te nüüd nutate. Mina teid küll ei traumeerinud! Asi pole ju hull!”

“Jah, aga… Mulle tundus, et… Mulle meenus nii elavalt…”

“Tahtsite kolme last või?”

“Eks ma tasapisi, tasapisi.”

“Muidugi,” naeratab. “Aga praegu peate õnnelik olema, et hullemini ei läinud. Kõik on korras. Ta elab. Ta süda lööb. Oleks võinud juhtuda, et nad segavad üksteist rohkem. Või liituvad või ei jaksa täielikult lahku minna. Katsuge keskenduda. Mis te ulute.”

Aga mõni kord tahaks ju, et taevas käriseks lõhki ja Koirohi kukuks alla ja jõed oleksid hukas ning maitseksid nagu veri, või et vähemalt vihmagi sajaks.

—

Ma lugesin ühest ajakirjast, kuidas naine sai veidi aega enne sünnitust teada, et tema lapse süda ei löö enam.

—

Ja see oligi kõik, ja ometi see ei olnud ju kõik! Taevas keeldub lõhki kärisemast, sest sina pead ikkagi sünnitama. Teised jooksevad, nad viivad minema koju muretsetud pisikese voodi ja tillukesed riided pannakse peitu, aga sina kõnnid seal ringiratast ja nad ootavad ja sa tood ilmale poja, kes pole elus ja sa tunned, et sina oledki Elu, Universum ja Kõik. Sest midagi muud pole vete peal lisaks sinule ja jumalale, ja kõik muu on tühi. Sa kannad ta ilmale. Ja sa pead ta matma. Keegi  teine ei mata kunagi nõnda, nagu ema poja matab, mitte ühelgi moel. Nagu Maa. Mina tõin ja mina viin tagasi. Mina olen Algus ja Ots.

Surm on nii raske. Naine peaks olema Elu, aga mitte Universum ja Kõik. Ma nutsin. Nutsin nii, nagu ei iial. See oli tema valu. Ta ütles seda teisiti, kohutav ja siiski kõige hingelisem kogemus ja kõik see muu, mida sa saad läbi ajakirjanike pressida.  Aga ma teadsin niigi. Mitu miljonit aastat emadust mäletab naistes kõike, seda kõike. Seega, see oli ka minu valu. Ning ma tean, mis tähendab uidata sihitult ning mõelda, kas sul on nüüd õigus leinata või tormatakse sind õigele rööpale aitama ning kuulutatakse, et sa oled veel noor ja need teised asjad. Ärge solvuge. Elu on ju samuti nii raske. Ka kaasa tunda on raske, on keeruline, on riskantne. Tegelikult ei pane leinaja pahaks kõiki neid kobamisi otsitud lohutusi, mida me püüame leida, isegi kui need kukuvad välja mitte kõige paremini. Ta võib hämmastuda. Aga tal on muu mõttes kui kohutavad kaasinimesed. Mina nutsin ja sina nutsid ja pärast, hiljem, me leiame lohutust.

Kõik võinuks olla ju hullem, kas pole? Mis siis, et sa ei tea, kuidas sellegi peale mitte kokku kukkuda, need teised asjad olnuksid ju hullemad.

Ja siis sa tuled oma uudise all küürus mööda tänavaid nagu eksinu, kes ei tea, kus ta kodu on. Aga pealtnäha vist vankumata. Sul on ju ka kübeke rõõmu. 

Meditsiinitöötajatele on see nii kahetsusväärselt tavapärane. Nad on kõike näinud. Nad on palju rohkemgi näinud. Seepärast tunduvad nad kalgid, aga ilmselt sisimas pole siiski. Need, kes mõistavad, et vahel tuleb nutta ning see ei lähe ruttu üle, on targad. Kuid ka need, kes üritavad inimese jalule upitada ning ta näkku naeratuse manada, positiivset nägema panna, teevad seda kaastundest. Küllap nad on näinud, mida meeleheide võib äärmustes teha. Küllap nad kardavad, mis sa võid korda saata, kuhu sügavikku langeda, kui keegi ei ole surunud su praegu veel tajupuudulikku pihku mõnd võtit, mis su hiljem välja päästab. Ning ma tänan, naeratan ja lahkun. Kas ma oleksin pidanud veel midagi küsima? Mõte kordab kõik üle, kuni ma tänan, naeratan ja lahkun. Jalad kannavad. Käed võtavad ukselinkidest, kui ma järjepanu üha tänan, naeratan ning lahkun, värske õhk tuleb ja lööb mind pikali ja ma kaon koos tuulega ja leian ometi, et seisan, kõnnin, polegi kuhugi veerenud, võtan telefoni ja helistan kõige tähtsamale. Sellele, kellesse see puutub.

“Ma tulen arsti juurest. Ja mul on uudis ka, aga see on natuke hea ja natuke kurb. Ma… Ma, selgub et… Kallis, Ma kandsin kaksikuid. Aga üks neist on surnud.”

“Oi. Aga mis nüüd saab? Kas sa pead kohe kuhugi minema? Kas nad uurivad? Kuidas nendega… Edasi juhtub?”

“Esialgu nii, nagu kannaksin ma ühte last, mulle öeldi. Ma lähen koju. Pärast uuritakse. Et miks ja kuidas. Aga nähtavasti on elus laps ohutus kohas. Me peame lootma. Olen edasi… Nagu tavaliselt. Ostan raseda vitamiinid. Lähen puhkan.”

Ma jätkan, nagu enne, oodates ühte last, sisaldades ühte elus lootust, olles Elu. Ja ometi tunnen ma süümepiinu, et kuidas ma saan olla õnnelik, kui üks mu laps on surnud ja mina olen tema Haud ja Universum ja Kõik ja see on nii raske kanda. Miks keegi ei puhke nutma, miks? Mu väike elus lootus peab olema kindlas kohas, sest lihtsalt peab, sest tema ei tohi samamoodi, kuigi ma kartsin, et — Ja äkki nad ütlevad mulle, et sa oled nüüd mürgine ja see kõik peab lõppema ja see peab katkema. Aga nad ei öelnud. See peab jätkuma. Ta peab olema kindlas kohas. Ta süda lööb. Tal on toiduvaru. Võib-olla jätkub talle niimoodi rohkem minu jõudu, minu toitu, minu ruumi. Võib-olla on ta kiskjana ning tillukesena selle üle õnnelik? Kuigi, Jumal aita, aga meie EI TEA, kas ta heidab meelt! Oma kadunud kaksiku pärast.

Ja seepärast ma tahaksin, et taevas käriseks lõhki ning aitaks mul kaotust kanda.

Aitaks mul, isegi kui ma peaksin särasilmselt edasi marssima ning olema õnnelik, et hullemini ei läinud ja et ma olen veel noor ja nõnda edasi -

Aitaks mul austust avaldada kõigile neile väikestele hingedele, kes väsisid ära ja pöördusid tagasi

läbi pimeduse ja vaikuse

ilma, et nende pärast oleks süüdatud ainuski küünal

 

Are you going to Scarborough Fair?

… Parsley, sage, rosemary and thyme,

Remember me to one who lives there,

For once She was a true love of mine…

Lugu läheb edasi nõnda, et laulja saadab nimetamata kuulajate kaudu naissoost kõnealusele sõna, milles annab talle terve rea põhimõtteliselt võimatuid ülesandeid, lõpetades salmi lubadusega, et ülesande sooritamise korral saab naisest tema tõeline armastus. See laul olla hilisem lühendatud ja mugavam variant pikast hiliskeskaegsest ballaadist, millel tegelased niivõrd nimetamata ei ole. Mees on haldjaprints ning neiule on tal (vähemalt) 22 salmi võrra ülesandeid anda, kusjuures kõrvaliste (kuulajate) poole polegi pöördutud, vaid on jutustatud lihtsalt kahe armunud hinge lugu. Jääb mõistatada, miks refrääniks loetakse vägistamist ära hoidvatena kuulsaks saanud nõiataimi, seda enam, et kõigi nende biokeemia ei kutsu inimesel sugugi aborti esile, mis enamasti sedasorti kuulsuse salajane põhjus on.

Meile võib tunduda kummaline, et mitte ainult selles laulus ning selle mitmesugustes “saadustes” (üks räägib röövelmehest, kes talunaise metsa tarib, aga tark naine hakkab hoopis temale ülesandeid jagama, kuni saab mehest võitu ja võtab mitmete enne teda ohvriks võetud ja tapetud naiste eest röövli elu), vaid ka terves suures muinasjuttude tüves (kolm surmatoovat ülesannet kuningatütre eest või võimatud ülesanded kuningannakandidaadile) esineb see ülesannete jagamine nagu armastuse proovikivi.

Või kui järele mõelda, siis armastuse proovikivi iseenesest pole ju sugugi imelik – kui ma kedagi väga ihaldan, armsaks pean, endale tahan, küllap ma siis rügan kõigest väest ning võimust, et ta mind ikka enda omaks võtaks. Aga just see teine pool. Et ta mind võtaks. Ülesannete esitaja põhimõtteliselt lubab oma armastust ju tegude vastu. Me loodame siin, et ta mõõdab võib-olla tegude skaalal teise poole armastuse suurust, enne kui julgeb end, ma ei tea – lolliks tegema hakata või oma armastuse välja tuua… Mitte ei müü ennast kallilt ehk siis armastagu tegija teda või mitte, aga niivõrd suuresti (teise inimese pärast) pingutajale võib meheks/naiseks minna küll. Seega loodame, et armastus on ülesannete andjal enne olemas, aga ta lihtsalt ei julge või ei taha seda näidata. Pärast peab ju terve elu koos elama. Usub ilmselt, et kui armastatu tema tundeid väärt ei ole, küll ta siis kuidagi hiljem südamevalust üle saab, aga vähemalt külarahvas ei naera.

Eneseväärikuse küsimus. Meile, romantilise taustaga inimestele võib eneseväärikuse esikohale seadmine kurb tunduda, eriti kui teiselt poolelt nõutakse just ENNASTsalgavat pingutust. Meie oleme harjunud oma armastust näitama sellega, et ei karda end just LOLLIKS teha, akna all kõvasti ja valesti serenaadi laulda, hülgajale järele joosta, tolmus lohiseda. Hiljem abielus olles kord üks, kord teine peab samade võtetega oma võssaläinud tegusid, lauseid või vaateid heastama.  Kas me ise määrame end elule täis lugematuid pisaraid, andestamist ja eksimusi? Siis, kui me võtame abikaasa teda “testimata”, talle ülesandeid andmata, ainult kuulu järgi (vürstiriik ja hobune, eramaja ning auto ei pruugi olla printsi enese saavutuste tulemus vaid kõrvalt sülle langenud ühekordne õnn)? Ma mõtlen, et kui me austaks iseennast nii palju, et julgeks enne kooselu kasvõi ühe tingimuse esitada, siis ei oleks keset kooselu vaja nii palju võimu võidelda. Ma ei arva, et kõik peaksid hoolega egotsemist praktiseerima hakkama, aga hirm, et teine meid endale ei võta, kui me hakkame mingi pisiasja pärast tänitama, näitab ju selgelt välja, et me ei pea ISEENNAST teise poole vääriliseks. Ja sealt head nahka ei tule. Isegi kaks kõva kivi jahvatab paremat jahu kui tühi kott.

P.S. Väärilisuse testimine selle vähemtrafaretsel moel – iseenese temale vääriliseks pidamise ehk lati mingilgi kõrgusel hoidmise näol – aitaks äkki vähendada ka trendi olla lõpuks abielus tossikese/kanaajuga. Nagu kipub lõpuks välja tulema. Nii paljudel. Ei olegi justkui raskel hetkel võimalik meenutada, et aga ta ju tegi ometi kõik need vägitükid ja ma lugesin ta vastavaks…

Austuse säilitamise võimatus on vist abielude suur probleem, kui lahkukasvamist mitte arvestada. Minu arvates aga on see, kui kord abikaasa võetud, tema vastu austuse hoidmine samavõrd enda teha kui teise. Mitte ainult tema ei pea end kokku võtma, vaid teda tuleb ka õigesti vaadata. Kuni inimlikult vähegi võimalik. Liiga kiirelt ei maksa alla anda ja vigu spetsiaalselt otsima hakata. Mida kardad, seda näed. Aga mida otsid, seda võib-olla näed samuti. Kui otsid seda meest või naist, kelle sa endale võtsid ja keda lubasid armastada. Vajadusel ka toetada. Ja siis, kuklas hõõgumas uksel saadud pai, on nii kerge minna ja teha uusi vägitükke tema nimel ning iseenda nimel. Egoism ei võidutse. Enese ja üksteisearmastus aga küll.

Hommikuti mõtleme ürgajuga…

EHK KAS KEEGI TEAB MÕJUSAT TABLETTI PLÄMISEMISE VASTU

Kõigepealt sellest ürgajust: praed mehele muna, saadad uksest välja, kobid lapsega purdutaldrikute taha ning avad televiisori (allakirjutanu pole päris immuunne kärkimistele, et mis sa lapsega söögi ajal telekat vaatad, aga poolkurt ikkagi), rüüpad kohvi ning kukud imestama. Mingi pomm on plahvatanud, mingid lasteaialapsed tuppa saadetud, mingid kitlimehed koguvad jupikesi, reporterid seisavad sündmuskoha (või sellega sarnaneva puht-illustratiivsel eesmärgil valitud põõsa) taustal…

Enne kui ma jõudsin olukorda ajukoore abil analüüsima hakata, võrdles koopainimene minus viimaste aegade tuttavat õhustikku käesolevaga ega leidnud mitte midagi sarnast. See tähendab, uudislugu näitas küll, et pommijuhtum leidis aset eelmisel õhtul, et keegi pole saanud surma ning et praegu käib uurimine, aga mitte katastroofi kokku kraapimine. Minu jaoks kõige olulisem oli ometi tuntav atmosfäärierinevus. Kuna saade, inimesed, formaat, kokku võetult seesamune juba mainitud õhustik, polnud sarnane viimastel päevadel nuusutatuga, EI USKUNUD minu sisim loom mitte ühtegi muud etteantud asjaolu peale selle, et kõik on kahtlaselt võõras ja täna koopast ilma nuiata küll välja minna ei tohi. Tänapäeva tagasi tooduna: RAUDKINDLASTI varjatakse mingit arvu hukkunuid ja kesteab veel, miks ometi! Eel seisab ülestõus, meeleavaldused ja sõda.

Kui ma siis lõpuks korralikumalt vaatasin ja paremas ülanurgas kella ja etv asemel ühte teist numbrit nägin, tuli ikka naer peale küll. Kui mina pole isegi oma tavapärasel  telekanalil, on ju selge, miks hommik nii tiu tiu ja teisiti on. Täielik vanainimene valmis (palun vanainimestel mitte solvuda – vana olla pole halb, aga parem pärastpoole, siis, kui sa ei ole enam alles oma kahekümnendates) ja võib teleka kinni ära panna ning uudiste asemel midagi rahulikumat vaadata. 

Aga miks me hommikuti nii tukunuiad oleme, et kohvi liigutama hakates ja nähes, et see veits liiga palju läbi paistab, selgeks saame, et kohvi polegi pandud… Ju siis kohvi valmistamine ei olnud samuti prioriteet number üks. Kohvi joon ainult mina, mitte maimik. Kedagi teist ei häiri, kui kohvi tuleb uuesti tegema hakata. On palju hullemaid viise hommik tuksi keerata. Ma parem ei kujuta ette!

Öö läbi oli väga halb ja katkendlik uni, mida vürtsitas laps nutuhoogudega ning lõpuks ta magas mul kaisus, et me kõik veidigi sõba silmale saaks… Ja vahepeal ma mõtlesin eilse õhtu üle järele. Mitte, et see kuidagi õudne oleks olnud, lihtsalt, unepuudus tekitas selleks kenasti aega.

Meil käis külaline ja me mängisime kaarte. Sinna juurde loomulikult vestlesime ja naersime. Öösel aga mõtlesin, et mitte ÜKS, vaid MITU mõttelõnga said mul esitatud eksitavalt või pigem katkesid ootamatult, ehk siis did my usual. Kuna ma ilmselt ei alusta oma  juttu tähtsast vaid illustreerin teemat (inimene tahab ju oma huumoripunkti ka saada), läheb jutt muudele radadele enne kui ammendatud saab. No loogiline ju – vestlus ei ole bloogmonoloog.  Tulemuseks meenub öösel, et kas ma jätsin just mulje, et hommikuti uitab mu laps tundide kaupa ringi mööda korterit, samal ajal kui mina magan õndsa und ning ainult poole kõrvaga kuulan, kuskohas ja millega ta parasjagu kolistab??? Või jõudsin ikka ära mainida, et jah, nii see oleks, kui ma ei saaks nimetatud kolistamise peale kohe südamerabandust ega hüppaks voodist välja, enne kui ta kuigi kaugele jõuab… Aga tõsi ta on, et hiirvaikselt voodist välja roniv laps on öösel korralikult magamata minule turvarisk küll. Et just seepärast ärkame me nüüd KÕIK hommikul koos vara tööle minema pidava abikaasaga ning sööme muna ja putru, mitte et ma päeva jooksul rohkem ei viitsiks üldse süüa teha. Lihtsalt muna ei viitsi ja pealegi jääks üks toidukord ära, kui me ei ärka kell seitse vaid näiteks kell 11. Laps ei ole kell seitse meil nii erk, et ENNETAKS oma vanemaid. Nüüd ennetame meie teda, ehkküll unustame kohvisse kohvi panna või telekanalit kontrollida. Aga muu kord on majas.

Või et mida ma õieti mõtlesin sellega, et pärast härripotteri kuuenda filmi vaatamist kukkus mu viimane jutukontseptsioon kokku, ning et asi pole tavapärases “sotsiaalse tellimuse” tõttu teistega samal teemal kirjutamises, kuisjuures keegi on publitseerimisega minust ette jõudnud.  Mulje  vist jäi, et ma olin äärepealt plagieerimas toda kuuendat osa, aga antud hetkel see küll ei olnud nii. Lihtsalt mulle tundub nüüd, et asi, mis eesti mütoloogias pole midagi nii erilist, et nõuaks näituseks süütu vere valamist, on pärast kuulsaks kirjutamist just sellisena igatahes paljude lugejate jaoks fakti mõõtu. Ning mul tuleks tükk põhjendamist sellise “ebaloogilisuse” pärast, kui keegi üldse mu lugu lugema vaevuks. Ning ma ei saa enne edasi kirjutatud, kui mõtlen välja, millisel samuti veenval põhjusel siirdhing nüüd ühtäkki ei ole jälle seismes surmapatt. Ning ma ei peaks lauseid massiliselt alustama sidesõnadega

Edasi siirdusid mõtted õudusjuttudele üleüldiselt ning hävitasid ööune üleüldiselt.

Võiks olla tark ning kui vestluses osaleda tahta, võiks juttu alustada tähtsast punktist, seda pärast võimaluse piires vaimukalt illustreerides, mitte vastupidi. Et kõigepealt üllitaks ikka mingi naljaka lause, millega midagi selgeks ei tehtud, ning siis unustada point üldse ütlemata.  Siis öö otsa ise häbeneda ja kokkuvõttes saada hauakivile mälestuseks: “Sel olnud selline udujanu”…

Aga nüüd tagasi lapse eest korralikult hoolitsema, mitte tal laskma korterit mööda sihitult hulkuda.

Märkus:  Mitte, et selles peaks midagi normaalset nägema, kui magalaparklas autopommid plahvatavad. Tänapäev. Rahuaeg. Eksole.

Öhhöööö

Kuna, nüüd ma julgen sellest kirjutada, korteriostmine vastu taevast lendas ja meid mõneks ajaks hämmastunutena kaalutusse olekusse paiskas, otsustasin ma jälle kirjutama hakata.

Et mitte lasta korralikul sügisel raisku minna. Kuna pole võimalik oma väheseid jõu- ning ajaraasukesi oma uue kodu sisustamise peale rakendada. midagi muud nagu eriti ei oska kah ja nõrkemiseni kududa lihtsalt ei viitsi.

Esimese hooga olen siiski vaid vanu asju üle lakkunud ega evi mingit eputamismaterjali. Eriti veel koledaid õuduslugusid. Kes oskaks aga vastata mind vaevavale probleemile pädeva ennustusega: kui mina nüüd hakkangi õhhuhuhudseid kolelugusid kirjutama, kas ma hakkan siis veel rohkem pimedust ja enda seljatagust kartma?

Ilma II

Ettevaatlikult, pooleldi pimedana

sadade niiskete sõrmedega

kobistan põhjamudas

elusast tilgatumaks

tahaksin imeda süvikuvälja

kuid pilkane tühi on, röögime näljast

 

Suu kõrval suu

süda serval südame ja ribiluu

süvamere ürgühise vere

tilkade ergavere

Su hinge purpurpunane säsi

mustade silmapõhjade süsi

ja väga hallide vetikapilvede kaenlas

läheme aegapidi, tantsides aeglast

aegade muusikat ilusamaks

polegi põhjust meil kiirustamaks -

 

Surm langeb vaikides põhjatasa

ilma mingi meie abitagi.

Kõik elus meist eemaldub loomuldasa

tumesinise päikese nõlvu pidi.

***

Maailm on hukas!

Ma laavaseid kamakaid sülitan

vedeldes peenarde ääres

ja krampides kisun end kiiva

 

Aru ei mõista, kas veri või tuli,

ihu saab aru, et tuli

on veri

sest enam ei jõuagi kanda

ma uhkust

püstipäi

 

Üks maailm!

On hukas…

Ma kalmude kõrval ju külitan,

end kogudes sirgu sean sääred

ja peost poetan punase liiva

 

Küll tahtsin küündida – võimatuni? -

vaikus tuleb siis, halastus kuni,

sest mulle ei olnud neil anda.

Ring saab täis.

Taas saab täis!

Ta saab täis.

See terrrve ilm on imejutt… ehk Antidepressioon

Mingi tüüp on kirjutanud laste arvutimängule ülilaheda teemapala. Vabandust, mis laste. Mu mees mängib seda praegu ja kui ma üle ta õla vaatan, siis mulle MEELDIB see mäng! See on lahe! Muusikapalast rääkimata! Tekkis kange tahtmine osata seda kitarril mängida. Raskeks ta läheks – kes veel ei tea, siis ma ei oska ju kitarri mängida aga mis siis. Pealegi on tegu kahe pilli looga, mul oleks tarvis kompanjoni. See pala on nii meeldiv: kerge, humoorikas (jah, ka mina olen nüüd jõudnud punkti, kus mõni muusikapala võib minu meelest olla HUMOORIKAS!), hea rütmiga. Vaat’ kui tore oleks muusikakoolis õppida säärast asja. Kasutegurid oleksid üüratud. Et mõni ära mainida, siis näiteks arendaks see koosmänguoskust,  rütmi kindlasti, stabiilsust, oleks piisavalt lihtne, et mitte masendusse ajada, piisavalt kena kõrvale, et oma saavutusest vaimustusse sattuda. Jee. Mul on meeles, kuidas ma ema akordioniga teismelisepõlves tundide kaupa eksperimenteerisin, omades küll akordioni kohtlemisest ainult nii palju aimu, et teda päris mitte ära lõhkuda toore jõu ja tühja tõmbamisega. Mida lähemale sõudis kesköötund, seda novaatorlikumaks muutusid minu muusikapalad, nii et mõnel õhtul pidi mind lausa katkestama. Hauatagused helid ei lasknud vanemal generatsioonil magada. Akordioniga saab väga transdimensionaalseid muusikapalu tekitada. On aga ka lihtne bassidega meeleolumuusikat teha ning pidada end vingeks loomeinimeseks! Selline elamus… On lihtsalt väga vajalik elamus.

Söön suppi. Kana-juustusuppi, pärit pakist, kiirsöök. Küll on hea. Mõtlen, et ma pole vist ikka üldse masenduses, ahastuses ega depressioonis, kui mulle mõni haletsusväärne kiirtoidueksemplar võib nii kuldsena tunduda, et oh ilus hetk, oh viibi veel… Muidugi, see pole ainus, mis ma sõin. Kõhus ootamas juba külm tatra-tomati-hapukooreroog, magus banaanikohupiim ning mingid sepikud või ning shokolaadiga. Toidumanustamise järjekord on pisut ebatraditsiooniline. Aga mõjuv. Kõik maitseb ääretult hea, selline kulinaarne õnn. Ei saa ju olla tegemist kurvameelsusega, kui akna taga on sünge sügistaevas, kausis supp, peas plaan kohe pärast kõiki tähtsaid asju JA käsitööprojekte JA mis mul kõik oli tahtmine joonistada JA kirjatöö, uurimistöö, ühiskondlik-kasulik-töö, hakata kitarri õppima.

Eksole!

Leidsin sahtlist (tähendab, mõlgutasin natuke, siis aga VÕTSIN ühest sahtlist, ega mu sahtel-majandus nüüd nii sassis ka pole) ühe Kaustiku. Selle olen kunagi ammu avanud ning pealkirjastanud kui  “Kapp, kus elab inimene” ja täitnud pooles ulatuses oma maailmapildiga. Mütoloogia, kui soovite. Kujutelmad Elust, Universumist ja Kõigest. Aga kui ma seda praegu sirvisin, torkas kohe silma ning mulje üha süvenes, et ma pidin siis vist üpris tugevas masenduses olema! Mütoloogial pole häda midagi, võib teist isegi kasutada, aga sinna on pugenud ka midagi päeviku-laadset ning sellest on väga võõras lugeda, kui vapper ma olen. Mitte, et ma seda otsesõnu nii ütlekski. Aga seda on tunda. Ma kirjutan ja kirjutan ja kõik see on suures osas möla, aga veel tugevamini mingisugune autosugessioon, mis püüab hoida mind samm-samm-sammumas ning sisse-välja hingamas. Kohutav! Tolkieni minust vist ikka ei saa! Kui ma just praegu ei ava uut kladet, ei pealkirjasta seda mõistlikumalt ega sisusta andekamalt.

Lootust selleks mõnevõrra siiski on, sest no tõesti – praegu rõõmustab mind isegi eile hästi välja kukkunud pitsa, pool ajast on maailm täiesti täiuslik ja küll ma selle ülejäänud ajaga ka kuidagi toime tulen. Või siis.

Tegin sellise avastuse, et järsku põen ma vähekuulsat kuid sageliesinevat seisundit nimega ANTIDEPRESSIOON a.k.a. Pidu Katku Ajal. Kujutan ette sellist olukorda, kus inimene on tegelikult väga kurp ja õnnetu, aga tal ei ole tänu valitsevale sõjaolukorrale üldse mahti ahistatud olla. No ma õnneks ei tohi kõike avalikult ette kanda, mis mind viimasel ajal on ärevusse ajanud ning veelgi ajab, seega esineb kohe poole vähem võimalust kõrvade kaudu mõtlema hakata ehk iseoma häälest/tekstist end hirmutada lasta. Selle võrra olen rõõmus. Igal hetkel olen natukene rõõmus. Rõõmus siin ja rõõmus seal, vahel sekka pisut tänulik. Päeva peale tagasi vaadates näen, et olen olnud päris kaalukalt õnnelik! Paralleel tavalise depressiooniga: ükskõik, mis ka ei rõõmusta, arvesse lähevad ainult kõik tõendid kohutavast läbikukkumisest ning ükski edukild ei loe. Tulemuseks on maaniline monokromaatilisus, äärmiselt kurnav ja samavõrd ebaadekvaatne. Kui nüüd kartma hakata, siis minu ebaselge päritoluga (rõõmu)pisted rinnus, tuikav tänutunne ilmastikule reageeriv krooniline rahulolu näib ka kahtlaselt monokuldne välja. Äkki ma lihtsalt ei märka. Äkki ma elan mullis. Äkki samal ajal veereb mu eluke vaikselt kuristiku serva poole.

Õnneks meenuvad mulle vähemalt igasugused nõmedad lausekonnad, mis mu suust on viimastel aastatel pudenenud ja mida ma kahetsen ning kõigest hingest häbenen. Lootus, et pisut tasakaalu ning adekvaatsust minus ikka veel leidub. Muidu hakka või kartma, et see kõik kas ON liiga ilus, et olla tõsi, või siis on see küll tõsi, aga saab varsti otsa ning selle tarvis mind säästetaksegi. Nagu mõnda, kes varsti peab kogu rahva eest oma pea turule viima. Et las ta sööb selle punase õuna, see tal ju viimane õun…

Ja ebasüngest Süngest sügisest: alles juulis ma karjusin teleka peale, et aaah, mis te reklaamite augustikuu saateid lausega: “veeda suvelõpp lemmikute keskel!”, sest see ajab ju masendusse! Aga juulis on külm tuul jälk ja nõme ja ebakohane.

AUGUSTIS seevastu tundub ta vaid karge ja värskendav. Augustis meenub mulle, et mu lemmik-aastaaeg on ikkagi sügis Ja mitte mingi kuldne sügis, vaid kõik kokku.

Sügis kutsub kõik koju. Viljade lõikamise ajal on küllus ja rahulolu tüüne. Värske tuul, mis pärit kusagilt tundrast, mitte vettinud soode kohalt, meelitab kampsunid kapist välja. Lõhnab inimeste vapruse järele. Mitte arguse. Veel on rikkuse hõngu, marjade ja mahlade kurkukõditavat lõbu, aga mitte suve hullustust ja kirge. Mitte talve endassetõmbumist ja rusutust. Mitte kevade lootust ja haprust. Sügise enese eluarmastust, sissepoolevaatlust, vaigistumist ja paiksust. Minu jaoks. Ma ei ole rändlind. Ma ei kipu merd nähes pükstest välja. Ma ei lähe kaugeid tulesid nähes lendu. Ma otsin kodu ja kodus tahan ma lebada ja laisalt loksuda nagu kissell kausis, sisaldades ometi särtsakat c-vitamiini. Kurgede kluuksatused ei tekita minus soovi kaasa minna ning ajavad asjatult ärevusse; röövimishirmu vastumürgiks vajan kivist koldeaset ning sammalt ja palke, kanarbikku ja krüsanteeme, koduloomade posserdamist kusagil lähikonnas ja perekonna sooja kallistust. Siis võivad lehed rahus langeda ja oma kulda kallata. Karge varasügis toob inimesed koju, kirjutatud ja kirjutamata raamatute taha. Vihm kastab läbimärjaks ja on naljakas, kui selle eest pääseb kerge vaevaga toasoojusse, teekruusi ja moosi manu. Pole veel hilja paljaste jalgadega muru mööda joosta, isegi kui hallad on maas, praegu veel võib! Siis tulevad pori ja tammetõrud, viimased kollased täpid hallile joonistatud mustades vettinud võrades, külm ja rõske tuul, mis sunnib inimest end kokku võtma ega tiri samas silmist veel vett välja, elamise a-b-c ja sügav rõõm kõige kogemisest. Siis külmub pori ära ja pooleldi maha langenud heinakõrrelained liimuvad kangatükkideks, millel väikesed linnud võivad ringi joosta. Luitunud liivakarva toonid säravad lillakashallide taustal, liigne kirevus on tuhmunud, liigne melu vaibunud. Tumedad metsaseinad trööstivad vaikuse ning rahuga. Niiske mets teeb teistsugust häält. Ja see niiskus jäätub hilissügisel. Tumehalli taeva taustal musta metsa all, jäänõelade kristallihelin, tähevalgus, seiskumine ja tuulevaikus… Esimesed harvad lumetäpid.

See kõik on mõnus muidugi siis, kui kampsun on seljas ning katab vöö ja kurgu, nahast vammus üll, koguni käpik tuleb kõne alla. Ning kui on ikka võimalus pärast koju koperdada. Seal, sinna on tulnud esivanemad ja nende sõbrad, toovad sõnumi ühtehoidmisest ja järjepidevusest ning löövad võõrad vaimud minema. Inimsilmad on pisut rohkem avali kui tavaliselt ning nad näevad. Kapinurgast, kaminaservast, köögiukse kanna tagant hakkab midagi tasakesi paistma ja sa lähed ning uurid. Imevaikne helin. Lõhn. Hargnema hakkab ja hakkab ja hakkab üks muinasjutt.

Seal oli goote, hevikaid ja HALDJAID!!!

Huh. Käesolevaga annan teada, et sellist reisi me enam ette küll ei võta. Kes meid näha tahab, saadame endast pildi. Hirmus hirmus väsitav ja ohtlik on niimoodi ilma trantspordita beebireisi ette võtta, lihtsalt ei jaxa. Mis siis, et see, mille pärast sõitsime, sai tehtud ja meel on ülihea, et minemata ei jätnud.

Kuid.

Ning kui keegi tahab mu tervise kohta küsida, siis… Ei ole mul mingit tervist, tänan küsimast. Hetkel vaevu rooman. Taaskord on mul lõpuks ometi jälle veel kalendrit vaja. Ulgumasendus ja lein ka veel. Ning vist ei taha ma sellest siiski rääkida.

_________   _________   _________

Ah et kus me siis käisime? Toomede suguvõsakokkutulekul peamiselt, aga ühtlasi ka on mu vennaraasul sünnipäev kohe varsti kohe, kuid meie sinna lõunasse jääda ei saanud, hea oli, et varem ära nägime nad! Ja Mirtel on nii suureks kasvanud ja tal on nii pikad juuksed ja kui ta naeratades särab keset muru, on ta natuke karikakra moodi. Nii tore on, kui sul on vendi või õdesid ja vendadel või õdedel lapsi! Ja üleüldse – kõige parem kingitus, mis sa oma lapsele saad teha, on anda talle õde või vend! Isegi kui lapsepõlves saab üksteist mõõdukalt segatud, on suurena see keegi sulle maailmas nii sarnane, nii lahe, nii samast puust, nii originaalne samas, nii sõbralik, et teisi selliseid ustavaid liitlasi võib-olla äkki ei leiagi.  Nemad (vennapere) nüüd võtsid ka asja (Mirtelile õe või venna kinkimise)käsile, meie Liisbet peab esialgu veel üksi läbi ajama. Mnjah.

Läksime siis meie pere Lõuna-Eestisse suvitamaie ning teisi üle vaatamaie, iseennast näitamaie, kenakesed ilutsemaie. Täpselt viis minutit enne auto peale kobimist helistati pangast, et mmm, meie meelest teie ostetav korter on nõme, nii et laenu te ei saa, head aega. AAAAAAAAAH! Mida! Mis mõttes KORTER on nõme, me oleks  veel aru saanud, kui meie oleme nõmedad? Me olime nii masendunud, et kui meil oleks olnud oma auto, siis me poleks üldse kuhugi sõitnudki, aga kuna auto tuli akna alla ja tuututas, ei jäänud meil muud üle, kui peale ronida. Niisiis tõmbame normaalse käitumise nimekirjast maha ka Nordea panga, sest selline asi ei mahu enam kuidagi äriväärikuse raamesse, et vahetult enne puhkusele minekut võtab haldur endale projekte ette (ega neid seal üksainus ei ole!) ning paneb kliendi siis ootele, raiskab ära kolm nädalat suvist ehitusaega (heal juhul) või terve võimaluse endale SEE väljavalitud kodu osta. Praegu me ei tea siis mis teha – ka müüja ootas meie järel, me ei palunud küll, ütlesime, et meis ei saa kindel olla, aga lootsime ometi. Ja ta ootas. Ja nüüd me lihtsalt peame üritama veel, sest ta ootas meid. Muidu on parajasti käes see hetk, kus minukene tõstaks käed ja annaks alla, et saaks juba lõpuks kord rahulikult persse minna ega vireleks pooles vinnas. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Oh, vabandust trafareti pärast, aga see ON nii ju ometi!

Öösel vedelesime Siimuga kaisustikku ning rääkisime ja arutasime ja arvasime, et äkki ikka saab hakkama. Aga maitea. Nüüd ei saa vist enam seda Swedbanki nõmedat pakkumist ka vastu võtta, sest kuu aega sai just praegu läbi. Vakking sommid, kurat ja põrgu.

Aga Võrus oli see lahe asi, et ma nägin miljonit sugulast ja näitasin neile ka seda tähtsat asja, et ma olen ikka veel elus ja mul on lahe mees ja nunnu laps ning kui nüüd nad kõik lasevad kasvõi üks kord oma peast läbi, et Teal läheb hästi, siis äkki see hästi saab sellest jõudu! Nagu väikesed jumalad, kes vajavad, et neisse usutaks. Ja kui ma mõtlesin, et miks oh miks meie koduotsing peab nii piinarikas olema, et üldse ei edene aga ära ka ei sure (nirutatakse kogu aeg lootuseraasukest, vett päris peale muudkui veel ei tõmmata, liduge veel veidi, me tõstsime finishit pisut edasi, alles SIIS näete, kas te kaotasite või võitsite, ja nii mitu korda ja siis veel veidike) – äkki selle pärast, et me ülbeks ei läheks! Mul ON, mille eest tänulik olla! Midagi, mille eest õhtul enne uinumist jumalale aitäh öelda, midagi, mille heaolu eest üks palve lausuda, midagi, mille haprust ja armsust oma südames soojendada.

Siim oli ka väga väsinud ning arvas pealegi, et üritus, mis me peamine sihtmärk oli, “seal on palju neid… vanemat generatsiooni ja lõõtspillimängu”. Mina kartsin rohkem, et õhudne paduvihm peletab kõik selle mõtte pealt minema ning kohal on käputäis inimesi, kes istuvad nukralt räästa all ning püüavad mälestuste heietamise juurde rõõmsamat äält teha. Aga vahetult õigel hommikul… Päike tuli välja. Tuul pühkis perve puhtaks ning kohal viibis kolm sääske, kes hirmunult inimmassi vahel põigeldes koduteed otsisid. Kõik olid võtnud tonnide viisi sööke ja kooke, kohvi ja muid jooke. Parkla oli täis nagu supermarketi juures. Minu isa ja ema jäid asjatoimetuste tõttu pisut hiljaks, aga peaaegu kakssada inimest, kes olid tuvastanud, et Juku habet kusagilt ei paista, OOTASID, et ta kohale tuleks, enne ei saa suguvõsa lippu heisata! See oli ka vinge tunne! Me kuulume kuhugi, me oleme tähtsad, see on meie klann! Ja siis vanim liige, noorim (vahet viis põlvkonda, kuues ja seitsmes, õieti küll esimene ja teine põlvkond on meil ära surnud, aga mõned vintskemad kolmanda põlvkonna ilmasambad on veel alles) liige, korraldustoimkonna peamees ja minu isa kui Elav Mälu heiskasid lipu. Valgel taustal must toomepuu embleem, suguvõsa Toom juurde kirjutatud. Ja Siim vaatas ringi ning imestas ennast pooleks: esiteks oli ütleme kolmandik kogu massist LAPSED. Järelikult ei kavatse me veel välja surra midagi. Teiseks oli ülejäänud massist üle poole noored (nende laste vanemad muidugi ning igasugu lihtsalt noori ja alles jõuame lapsi saadasid ka) ning vanakesed olid üksjagu kõbusad (see kepiga vanim liige näiteks ajas õhtu poole end tooli pealt püsti ning näitas teistele, kuidas reinlenderi sammud käisid!). Kolmandaks imestas ta seetõttu, et kohal oli “tikutulega otsi bemme taga – normaalne suguvõsa!”, “seal istuvad hevikad, seal on ühed mingid nu metali saapad pika mantli all ja aa, tere! paar gooti ka!” Millele pani korraliku punkti see, kui ma hakkasin Beleriandi haldjaid nägema mäekülje peal männi all.

Kusjuures haldjas ja tema kaaskond oli sinisest oksaharust, sama mis mina ehk Rudolfi haru. Sinine oks oli üleüldse üle prahi, kõige vägevam ja laiem, mida võib näha ka pildi pealt. Aga seda pilti mul veel pole ning ma ei julge seda ka avalikult üles panna. Eesti on ju väike ning eksole ja nii edasi.

Meil oli nimelt sihuke korralduslik juhtnöör, et Friedrichi järeltulijad vereliini pidi kannavad värvilisi särke suguvõsa embleemiga, milleks oli siis igale teise põlvkonna nimele üks värv eraldatud, kellel üldse tänapäevani ulatuvaid lapsi on järel neist neljateistkümnest lapsest, mis vaarvanaema jaksas Friedrichile sünnitada. OOt-oot, vaar ei ole vist täpne termin. /googeldab/no igal juhul kõuk on enam-vähem õige sõna, kui need ell-emad ja asjad käivad hetkel üle minu valutava mõistuse, ja ma pean vist hoopis arstile helistama mitte siin trükkima. Aga noh Rudolf, tema viies laps, oli sinine ja kõik Rudolfi kaheksa lapse viiskümmend järeltulijat olid ka sinised. Mina olin türkiissinine Aga Liisule tegime rukkilillesinise särgi. Abikaasad oksaharust sõltumata olid valgetes embleemiga särkides, kõik peale Siimu, kes sai eriloa trükkida see embleem musta särgi peale

Beebi magas oma lõunakaid värskes õhus mäe peal männi all ja perekonnad pidasid piknikke ja me jõudsime oma laagreid teha siia ja sinna ja veel paari kohta ning kõigil oli kõigiga midagi rääkida ning kallakud olid väga suured seal Munamäe lähistel, Beebil oli raske aru saada, miks ta ühtäkki enam eriti püsti seista ega kõndida ei oska. Tantsiti ka. Kummikut visati ka. Mingeid võistlusi oli, Siim viskas kummikut, Laas ei saanud visata, sest tema Mirtel oli parajasti tol hetkel tegemas lõunauinakut issi õla peal. Kiiresti läks mööda see aeg, nagu mitu päeva vahelt välja lõigatud. Nüüd tagasi oma probleemide juures nagu kuskilt unenäost tulnu.

Jõud sai otsa. Jällenägemiseni!

Ja kõik lähevad teele ehk Ali Beebi ja 40 kostüümi

See tunne on ühisest minemisest

Ühisest tulvast ja tahtmisest

Trummide põrinast südame tuksetest

Üdimast

Ülimast

Ühtsusest

—-

Ee, ärge pange mu ovatsioone ja ahmimist tähele, mul on see, asi noh, joovastus ja kõik inimesed on nii ilusad ja head.

Aga tegelikult elas kord Ali Beebi ja tema vanemad viisid ta reisile. Ta pisteti hommikul vara kõhukotti ning vuditi bussi peale, kus olid mitmesugused mõõkade ja kilpidega sõjamehed, kleitidega daamid ja keda kõike. Väike vapper Ali Beebi kartis natuke, aga otsustas siiski pisut magada. Pärast mängis ta lõngakeraga ning meelitas emme juurde ühe soomlasest nõelkudumisoskaja, kellega toimus pikk jutt. Ali Beebi (ning ülejäänud rahvas) jõudis peagi ühe suure lossi juurde, kus bussist välja karati, pakid haarati ning mürinal uksest sisse marsiti. Ali Beebi nägi mitut tuttavat nägu, kellele vanemad naeratasid, nii et Ali Beebi oli üpris rahulolev. Talle anti piima ja kuivikut ning riietati rõivastesse, millega Beebi varem ainult diivani ja laua ees uhkeldada oli saanud, nüüd aga teenis ta ära mitu peasilitust. Issi ja emme panid samuti selga uhkeldamisriided ning võtsid Ali Beebi kaasa lossi vestibüüli, kus keerlesid mitmesugused kleidid. Midagi kahtlast oli õhus ja varsti kadus emme kuhugi ära. Ali Beebile aga meeldisid kangesti tädi Fin ja tema lahedad kõlavööotsad, mida pidi tükk aega tirima ja sikutama.  Siis mindi kõik ära paksu metsa sisse, kus hakkas natukene vihma sadama. Ali Beebi kaarik oli kahjuks unustatud bussi peale panna, nii et temagi pidi natuke tibuvihma saama – muidu oleks ta kahtlemata võinud kuulata mõnusat vihmakrabinat ning pisut tukastada meeldiva õõtsumise saatel. Selle asemel tegid nemad issiga väikese uperpalli ühe trepi peal, kuigi issi on tegelikult osav pikkade treppidega. Ainult et need ei asu tavaliselt metsas vihma käes. Issi oli väga kurb ja ehmatanud ning Beebi oli väga kurb ja ehmatanud ning natuke pettunud, et trepp neile niimoodi mäkra mängis, sest Ali Beebi sai aru, et issi oleks meeleldi temal nutta aidanud. Natuke nemad siis mossitasid. Pärast tegi Ali Beebi pikema uinaku, lootuses, et emme ilmub kusagilt vahepeal välja, nagu kord ja kohus. Emme pole varem üldse kaua kadunud olnud. Mis tal arus on – niimoodi ula peale minna? Nemad issiga IGATSEVAD juba AMMU! Kahjuks ärkas Ali Beebi üles taaskord ilma mingi emmeta. Korralagedus! Selle peale võiks juba natuke kisa tõsta. Aga kuna issi pakkus Beebile püreed ja tegi naljanägusid ja sõidutas teda süles ringi, otsustas Beebi kisa veidi hilisemaks lükata. Ning ennäe! – Viimaks ometi ilmus emme: räsitud ja kole, nagu oleks üksipäini pimedasse tuppa sattunud ja kollidega võidelnud ning pärast seda leidnud prügikasti, kus ilma loata tuhnida. Emme oli täitsa tasa ja issi oli tasa ja pärast suurt kambakallit tegid nad mõlemad ´Beebile ja üksteisele pai. Alles siis algas suur muljete vahetamine, kus Ali Beebi kõvasti kaasa lõi, enne kui emme poriste sandaalidega tutvust teha üritas. See tal ei õnnestunud, aga kulp ja pudrupurk ja mingi põnev hallikasvalge materjalitükk tooli alt… Njaa, vahva nätsakas võeti kahjuks Beebi käest ära. Ali Beebi elu pole üldse mingi meelakkumine ega olnud parem selgi päeval, kuna iga põnevama saavutuse pärast pidi valvel olema, et emme või issi seda vastutustundetult ära ei kaotaks. Emme ja issi olid millegipärast võlutud vaid vähestest objektidest ning kudrutasid värvilise lelu nuppe kruttides meeldivalt, eriti just siis, kui Beebi oli huvi ilmutanud mõne tähtsama objekti vastu, näiteks kodus telekapuldi või mobiiltelefoni vastu, mille peale siis sattus alati käterätik või padi. Pole ju Beebi süü, et tema mälu nii lühike oli ning tähtsate asjade uurimine sageli määramatuks ajaks edasi lükkus.  Ali Beebi hakkas nutma ja lootis, et talle antakse nüüd mõni tõeliselt huvitav asi või vähemalt pisut naljagi. Nalja tehti ja süüa anti ja siis Beebi jälle magas veidi ja igaks juhuks nuttis natuke ja siis tõmbasid emme ja issi oma (porised) uhkeldamisriided jälle selga ning üheskoos mindi taas metsa seiklema. Tibuvihma enam ei olnud. Suurte telkide juures enam pooli tuttavaid nägusid ka mitte. Kõlavöödega lahe tädi oli kadunud. Emme ja issi läksid tagasi lossi ning vaatasid seal ringi ja siis ajas Beebi kogemata püree pluusi peale, millega issi pidi järgmisel päeval ringi käima, aga mille Emme oli varrukate pärast pannud vahepeal endale selga ning polnud viitsinud ära võtta. Emme oli väga kurb ja pesi pluusi ära. Tuba nägi väga lahe välja. Kõigi kuivavate kleitide ja pluuside vahel sai ringi tuututada ning lusikaga kopsida kõvemaid esemeid. Kuidagi pidi juhtus, et uni tuli peale ja Beebi magas nagu nott emme kaisus hommikuni.

Ali Beebi seiklused haldjalossis jätkusid teiste kleitide selga proovimisega ja metsas söömisega ja siis tulid suured mõmm-mõmmid ja kõik karjusid ja Ali Beebi karjus ka igaks juhuks natuke, aga mitte palju. Prärast mindi tagasi lossi, söödeti Beebile püreed ja hakati riideid vahetama. Emme pani selga kleidi, mille saba oli nii vinge, et Ali Beebi võis selle peale mängima ukerdada. Vahepeal kadus Beebi kleidi sisse ära, sest Beebi ei ole veel eriti suur. See oli vahva. Issi naeris, kuidas Ali Beebi eksles suure kollase telgi sees, mis oli kleit, ja siis nemad issiga aitasid emmel valget kleiti pikemaks venitada. Pärast mindi suurde söögisaali, kus oli veel palju rahvast ning Roosa Tüdruk üle laua ning seal anti Beebile saia ja kartulit ja lihaaaaaaa. Eriti meeldis Ali Beebile just lihaaaaaaaaaaaaaaa. Ning siis lauldi ning tantsiti. Beebi püüdis ka natuke laulda, aga emme ja issi ajasid ta segadusse ning tegid talle nägusid, nii et Beebil läks meelest ära. Ali Beebi leidis  emme käevõru ning mängis sellega natuke. Üks ilus haldjas istus lähedal. Tal olid mustad riided nagu tavaliselt issil ning mustad juuksed ja ta istus hästi vaikselt ja laheda näoga ning Ali Beebi võttis käevõru ja läks natuke kosja. Muidu ta oleks seda haldjat vist kartnud, aga ilusad mustad riided olid. Haldjapoiss naeris ja emme-issi naersid ka. Varsti tikkus Beebile aga uni silma, nii et emme viis ta nende riiete kuivatamise tuppa sööma ja magama. Beebi magas kohe sügavasti ning kui ta üles äratati, oli vist kõigil juba tuli takus tema ilusat ballikleiti ära vahetada, et jälle sinna bussi peale minna. Kisa ja kära oli rohkem kui tulles ning umbes pärast seda, kui Ali Beebi kodus tavaliselt magama minna üldse ei taha, oli tema norm sedakorda täis ning algas meelehärminutuhäda. Kuidas see täpselt lõppes, Ali Beebi ei mäleta, sest üles ärgates nägi ta esimese asjana omaenda armsaid voodivõresid. Kui nad aga päeval uuesti mingisse bussi ronima hakkasid, põrnitses Ali Beebi kahtlustavalt: jälle läheme larpile?

———————-

See oli Beebi esimene larp ning kuna minu enda muljed on minu jaoks nii keerulised, et ma neist ühtegi lühiversiooni kirja panna ei oska, siis lühivormistasin tema omasid. Meie päevad olid kahtlemata pikad ning palju pikemad, kui nelikümmend kostüümi. Beebi muljed olid siiski head, mingit kaks-päeva-hiljem-nutujoru pole esinenud.

Minu muljed olid väga head. Poleks see õnnetu trepp nii õnnetu olnud, oleks meie küll hästi palju rolli saanud. Ma olen nii ääretult rahul, et ma tunnen Inwet ja Tindómet, kes tegid ja lõpuni välja vedasid nii suurejoonelise Keskmaa, ja veel mille! Beleriandi! See TUNNE. Ma ei ütle rohkem aitähhisid vaid proovin anda oma parima, et olla hea ordukas ning kõigil oleks lõbus

Ja siis me ostsime vibu.

Ja siis me käisime sellega proovilaskmisel.

Ja siis me käisime beebiga arsti juures, mis oli maastikumängu meetodil, ehk et iga järgmine saadab su uude valesse kohta. Bussidega, leitsak peaaegu kolmkümmend kraadi väljaspool bussi.

Ja siis me läksime laulupeo rongkäigule, kus oli nii palju nii ilusaid eesti rahvarõivaid, et mul tuli pisar silma ja Ali Beebi mõtles, et on järjekordne Keskmaa Ordu Suurüritus koos orkestritega ning oli siiras vaimustuses värvipillerkaarist ning püüdis vankrist välja ronida. Vahepeal käis beebi MURUL, m is oli väga hämmastav asi. Kõik oli tore. Ehmus ainult siis, kui üks väike poiss talle suure musta nokamütsi kõrgelt issikukilt otse pähe kukutas. Aga juba tuli järgmine orkester ja hüüded ja see tunne ja see TUNNE ja kõik lähevad teele ja kõik peavad minema teele…

pisikene idee

Ükspäev, kui mul Eestis olemine väga masendav tundub, ostan ma hunniku merehaigusetablette ja laeva. Jäätplastist valmistatud “kausis” hakkan vedama Gröönimaal ära sulavat jääd, mis kandub merre ja murdub jäämägedeks, rikub meresoolsuse tasakaalu ära ja pöörab Golfi hoovuse paigast. Jama jah, et sulab, aga seal jääb see ju üle. Mujal on puudus. Kõrbetes. Araabia kandis. Iisraelis, kus üritati ringpõldusid kõrbekaevude ümber rajada, aga kaevud kuivaks jäid. Fossiilvesi on otsas, toome juurde! Jää on mage ja fossiilne, vana vesi. Kui see jää kõik seal samas ära sulab, kus ta nüüd on, siis on ju pahasti.

Ning kõik päikesepatareipõllud peaks samuti vähendama üles peegelduvat energiahulka,  mis meie praeguse atmosfääri koostise juures kipub Maa ümber kinni jääma ning seetõttu on täitsa “üle”. On loomulik, et naftakontsernid püüavad veel viimast raha enda taskusse ära toppida, enne kui kõik otsa saab, aga… Sellel ei tohiks ikkagi lasta juhtuda.

Ma ei tea, mis mootoriga laev see olema peaks, et jäämägesid minema kelgutada ilma väga palju naftat ära kulutamata

 

Ja siis mul oli mingi idee veel, aga liiga nohu on, et kirjutada, parem silm paistetas ka kinni nii et… aeg vist alla anda ja köhides kapi taha kukkuda