Või veel hullem, armastuslugudest nõretavad!
Ma olen püüdnud pikka aega välja mõelda, mis moodi vahet teha, millal loo rüütamine ulmesse end õigustab, millal on tegu “päris” ulmega ja millal on see kõik kamuflaaž, mis turuplatsil esimese asjana loo seljast maha tõmmatakse ja siis häbenevat paljast armastuslugu tomatitega pillutakse.
Tavaliselt on retseptiks ju “võta ulme ära ja vaata, kas jääb midagi järele”. Ehk et kas sama lugu oleks võinud jutustada ka sinu sõbrad üksteise kohta. Või kes iganes kaasaegsed realistlikud tegelased mõnes täiesti realistlikus romaanis, noortejutus või, kõige hullem vist, vorbitud-odavas-naistekas.
Aga mis siis, kui järele jääb tõepoolest korralik suhtedraama või seiklusjutt, aga fantastiline element seal oli ometigi olnud väga särav ja originaalne? No ma ei püüa väita, et väikese lugemusega mina oleks kohe võimeline väga säravat ja originaalset fantastilist elementi leiutama, aga kui üldse oletada, et mul on midagi asja ulmepõllule, siis võib mul tõepoolest pidevalt vaja olla kontrollida, kui vajalik see ulme seal jutu juures siis on. Noh. Et saada ENNE viitsadat tuhandet tähemärki tööd ja vaeva ise ka teada, kas mul on käsil armulugu koos kosmoselaevadega, ulmekas, kuhu on täiesti mõttetult sappa poogitud tundedraama, või miski, milles need mõlemad (või veel miski kolmas) tõesti orgaaniliselt seotud on?
Mulle nimelt see kolmas variant meeldib enim. Ma olen väga suur ulmefänn, aga minu arust on ulme olnud mõnda aega liiga karge ja tundevaene, ainult moraali ja muude tähtsate asjuga tegelev, niisiis ma tahaks nagu värskendust. Aga et mitte võssa minna, olen ma oma isiklike katsetuste juures püüdnud tõepoolest koorida loost F-element korraks maha ja näha, kas siis lugu üldse algaks või mitte. Hoolimata sellest, kui nõder on fantastiline idee niigi algajaliku üldise kirjutamiseoskuse kõrval, saab siis ju öelda, kas lugu on ulme või ei ole. Ma arvasin.
Vahepeal aga sai mulle selgeks, et ma olen tundeinimene.
Mu tegelased hülgavad oma minu poolt määratud tähtsad moraalidilemmad ning utoopiarajamised ning kaaperdavad loo vanade arm(u)(i)de nimel.
Siis pidi sõber kirjanik mulle ütlema, et tähtis on muuhulgas (või rohkem kui kurjade arvustajate lahkamisnuga) ikkagi ka see, millest mulle endale meeldib kirjutada.
Mispeale ma mõistsin, et isegi, kui mulle rämedalt meeldiks uusi ja originaalseid maailmu luua ning maadelda Tõesti Oluliste Eksistentsiaalsete küsimustega (millega maadlemist mina ulmes näiteks üksjagu hindan, eksole, lugejana, lisaks huvitavatele SF-ideedele) võin ma vahel tahta olla ju lembelaulik. Ning kui mulle pealegi tõesti lihtsalt EI MEELDI (ning ma ei orienteeru kah selles täiesti) kirjeldada tänapäeva suurlinnu, moemajasid, midaiganes, argist või glorioosset, aga tänapäevalikku – kui ma just hädasti ei pea – siis ma VÕIN lasta oma tegelastel lohistada keskaegset kleiti mööda katakombi, kuni nad oma armudraamasid lahkavad, sest nii olen ma pädevam. Ja saab mõjuvam, sest me kõik tunneme mingit tahku tänapäevast ja lisame NII palju oma elukogemust juurde, et autor võib kerge vaevaga lolliks jääda, kui ta getokultuuri ei tunne või ütleme klubimaastikkul ei tatsu. Nii läheb loo tuum kiiresti kaduma ning järele jääb sulekitkumine teemal “aga ta oleks võinud selle haiglapeatüki kohta ikka parema uurimistöö teha ennem”. Kui ma pole Ludlum, siis ma ei kirjuta ludlumit, vaid leian, täpselt mis valdkonnas mulle meeldib tuterdada. Olgu selleks siis täiesti põhjendamatult mõõkade ja keepidega varustatud vandersellid kuskil võsas või kombitsatega katseklaasielanikud Marsil.
Mis siis, et seda sama lugu oleks võinud esitada ka Petja ning Jaak koos Mariannaga Mustveelt.
Ning samasugune vabadus on mul tegelikult soosida tegelasi, kes terve loo vältel püüavad marukindlalt ajada mingit oma isiklikku jampsi, kuni mina kui kõiketeadev autor loobin neile ufosid kodaraisse, nii et lugu on täiuslikus balansis… Vat kui MINULE tuleks homme mingi ulmeline element aknast sisse, ma püüaks muidugi nii oma mehe kui lapsed eelkõige ohutusse kohta päästa ja ainult võimaluste piires tegeleks maailma müsteeriumidega. Täpselt samal ajal püüaksin vältida müsteeriumi poolt tapetud saamist või hankida müsteeriumi poolt rikkaks tegemist, kui seda viimast äkki võimaldab armsamale “ole korra vait” käratamine ja ma teda selle tulemusel täielikult ei kaotaks… Teeks seda, mida parajasti tundub normaalne, ja kui mul loo algul oli perekond, püüan seda ilmselt loo lõpuni vast säilitada??? Seega minu meelest normaalsed tegelased ajavadki omi asju esiplaanil ning ulme juhtub nendega ümberringi. Võimaluste piires. Ja inimene üldjoontes kogu aeg püüab pisut süüa, magada, armastada, isegi kui on sõda või lausa Maailmade Sõda. Armastusliin ei ole heas ulmeloos minu arvates liigne luksus või reklaamitrikk (et saaks seksi kah), see on lihtsalt mingi siuke asi, mida inimesed TEEVAD, kui nad saavad. Ma mõtlesin, kuhu nad PÜÜDLEVAD. Kui nad jaksavad.
Niisiis kokkuvõtteks: ulme on hea. Armastus väga hea. Kõik koos on parim. Aga valemi järgi ei maksa ei elada ega kirjutada. Vahel maksab natuke oma südant kuulata ja lasta lool endal autorile ütelda, mis ta olla tahab. Isegi kui selleks tõesti on muinaslooks rõivastunud lembelugu või ulmesoustis kauboiseiklus. Küll vahepeal tuleb ka piisavalt seda karget või filosoofilist.
BAASis praegu nimelt väga kõvasti pigem materdatakse kui mõista püütakse ning kuni minu kasutajanime pole suvatsetud ära registreerida, ei saa ma ka vastukaaluks mõnda minu meelest väga head lugu kiitmas käia, kus keegi üldse aru ei ole saanud, milleks selliseid lugusid kirjutatakse… Aga see minu praegune enesetundelahang – ehkki BAASi mina selle jutuga küll veel minna ei julge, mõtlesin ma selle siin kirja panna, et ise ära ei unustaks. Võib-olla tuleb mul iseennastki kunagi (kuskil, mitte BAASis) arvustajate eest kaitsta.
