Mõned võivad mäletada minu isiklikku hüperseost bassimehe anekdoodiga.
Aga sellel pole tänase postitusega mitte mingisugust seost.
Tegelikult käin ma vaimseid asju õppimas kohas, kus meid regulaarselt laulma sunnitakse võimaldatakse meil sagedasti lõõritada. Mens sana in corpore sano kehtib ka siinkohal ju. Ja kui ma varasügisel või suve lõpus leidsin, et – ohhoo! – Milline kena lauluhääl mulle on vahepealsete lastega kodus laulmise aastate jooksul arenenud ning millise meeldiva kergusega ma võtan ükskõik kummas pakutud oktaavis laulu üles ning vean prääksatamata lõpuni, ja et noh, “kasin hääleulatus” ja “tehniliselt ei ole midagi teha, kui aparaat puudub” teoreetikud – saite nüüd! Siis paraku viimased mitu nädalat on asi läinud järjest hullemaks ja hullemaks. Või et kasinamaks ja kasinamaks. Tähendab, noh. Ma nagunii ei oska TEGELIKULT noodist laulda, ma saan üldjuhul algusnoodist lähtuvalt ülejäänud üllatused enamvähem õigesse suunda sooritatud, aga kui ma algusnooti mingi segaja põhjusel iseseisvalt paika ei saa, võib kogu laul jääda laulmata. Seega, kui mul on midagi 500-600 laulu suurune laulik ees, kust minu mõistes täiesti juhuslikult valitud neli laulu on alati minu jaoks tundmatud, siis ei ole mul eriti võimalust ka kodus ette harjutada (või aega ka nagu pole selle jaoks ning eks see oleks ka pelk edevuse asi ju, selline “õpin kodus selgeks mitte laulmissoovist vaid tahtmisest varese asemel ööbikuna kõlada” värk). Ja nüüd mul on kogu aeg hääl kähe kah, nii et kui ma ka tõesti võtan selle pärglima ülemise la välja, siis see kõlab nagu tahvlikriiksatus. Vahepeal nagu ei olnud sellist probleemi ning ma jõudsin HARJUDA ka kõlaliselt ilus olemisega! See on täpselt nagu sportliku figuuriga naisterahva rinnapaar: enne ei olnud ja pärast ka ei ole, aga vahepeal mõni aasta beebide perioodil saab õnneliku näoga täitsa ümarat kuju harrastada, et just parajasti siis, kui nende rindadega midagi lahedat peale hakata ei saa (mina mõtlesin praegu kena korseti sisse toppimist), siis neid natukeseks ajaks nagu isegi et on. Ja pärast võid oma spordipluusid jälle välja otsida. Siis, kui tagumik enam sportliku moodigi ei ole. Noh. Ja nüüd siis samasugune jama lauluhäälega.
Istusin kohas, kus minust paremat kätt olid kaks sopranit (kes lisaks ei kõlanud üldse koolitatult-kilekõledalt vaid hästi ARMSALT) ning vasakul ümberringi neli tenorit! Nondest kaks panid millegipärast bluntilikku falsetti täna. Ja siis mina? Paar korda läksin liimile ja alustasin nendega koos kõrgelt pihta, et siis teises salmis korrus (või mulle nende taustal tundus lausa, et kaks) alla poole kolida. Küll oleks tore olnud, kui ma oleks ISE ka saanud sealt põranda alla vajuda tükkis häälega. Keset sellist kõrgete häälte pillerkaari kõlas minu teine salm alati nagu oleks torupill burdoonid peale tõmmanud või orel kirikus lasknud lahti selle tärina-registri, millega inimestel tekib tunne, et nüüd me räägime ikka mitte Pojast ja Pühast Vaimust, vaid täisvõimsusel Vana-Testamendi Jumalast. Ehk siis mina ei tundnud end nagu alt, ma tundsin end nagu bass. Lausa kontrabass. Üldse mitte lõõritava inimesekesena.
Aga noh. Tegelt mulle meeldib! Ja ükskord ma saan hääle ka ju ehk tagasi?
