Issanda armust Veronika…
Mde mu vanaemal oli hiljuti sajas sünniaastapäev… Ja kui pikkadest igadest rääkida, siis minu vanematel on täna 35. pulma-aastapäev, hip-hip-hörreiii!!! Mul abikaasaga on sinnamaani veel tükk maad verd läbi südame ja mõistuse tuksutada, palju musitada ja kallistada ja loota ja armastada, aga kes teab, kui suureks võib kasvada see herneidu, millele pulmapäeval vett peale on valatud.
Ja sellest armastusest, ja lastest ja lugudest räägiti täna kirikus, kus – ohhoo! – seda meie raamatut, kuhu ma miljon pilti joonistasin, tutvustatud sai väga suurejooneliselt otse kantslist isiklikult piiskopi poolt ja mul oli Küllikese pärast nii üliväga hea meel. Ühtlasi tutvusin huvitavate inimestega ja meeldisin neile, milles olen osaliselt tänuvõlgu ka minu teise vanaema poolt valmistatud rahvariietele, mille äärmiselt ilusaid elemente ma pidulikkuse rõhutamiseks kandsin. Tormatagu nüüd poodidesse, sest igalt poolt mujalt kantseleidest ja müügilettidelt on raamat juba otsa saanud, ainult PÄRIS poodides on veel olemas. Ja enne, kui sealt ära müüdud on, uusi juurde ei trükita kahjuks. Aaaga mu kätte on ju ometi sattunud mõnigi D-tuuritav jõuluvanakiri, kust ma aiman, mida mõni päkapikk tahab kellegi pakki sisse hankida! Kust ma vaene päkkar need võtan siis, kui trükikoda plõksib? “Ott, vanaisa ja teised” by Küllike Valk on äääretult armas jõulukink nagunii. Vot.
T.V.R.
