Mingit tänitamist teemal “miks meedia külvab jõuluhullust, kui tegelikult on inimesed head ja ilusad ega ole üldse nii pinnapealsed kui näib”, ma õnneks ei kavatse täna arendada.
Istun siin mugavas jõulumeeleolus ja mõlgutan jõulumõtteid. Need oleks näiteks niisugused: kui ma mingit pirakat aeda kujundaks, huvitav, kas ma saaks siis nõusoleku sinna ornamenti mitte korralikult peenarde ja lilleõitsevärvide kaudu kujundada, vaid mingisugust erivärvi muldade-kruusade lahterdamist puitkastidest laotud mosaiigi abil ja oleks see vast vinge vaheldus mu muidu loodusmaa-tüüpi aianägemustes… Mõnus on ju jõulu eel aiakujundamisest mõelda, isegi, kui otseselt ühtegi kujundamiseks võtta pole. See ärgitab ju muidki mõtteid. Aed, muld, need on lõhnavad mõtted ja see lõhn asub laialt kurgulaes-ninaneelus, see võib päeva tundepildi põhjatoonide hulgas lasuda ka siis, kui tüsedas mõttekehas prevaleerivad lootused lihapraele ning tipus, ütleme, särtsakale, erksale seikluskirjandusele. Ning kuna ma täna siiski ei läinud linna asju ajama, tekkis ootamatut vaba aega. Nüüd ma harjutan selle vaba aja kasutamist mitte “PEAB!” tähe all vaid naturaalsemalt, vajaduste kujunemise taktis, jättes kõrvale vajaduste hüsteerilise etteaimamispüüderöögatused. Vaimse tervise huvides. Kust need vanast peast lolliks läinud eided ikka tulevad, kui mitte elukestvalt kohustustega ülerebestatud närvilistest-rangetest naistest. Ma tahaks pehme olla, eesmärgiks ikkagi ju kuldseks memmekeseks, mitte kurjaks vanainimeseks moonduda.
Mõtetesse süüvides märkab neid asju ka, mida ei tahaks leida. Mingid pahandused. Karedused. Ebaselgetel alustel seisvad vastumeelsused nähtuste suhtes, mis minuga väga suhestumagi ei peaks. Ühe täna tuvastasin. See oli arusaamatu igivärske ärritus ükskõik kust kostva “kui vahvad jõulukaunistused saab vanadest tüütutest laualinikutest välja lõigata” tüüpi hüüde vastu.
Küll ma mõtlesin, miks see mulle vastukarva on – ma olen ju taaskasutuse fänn ometigi. Aga kuigi mulle on hästi tuttav see tüütusetunne, mis võib inimest vallata oma vanu riideid vaadates, juhul, kui pole julgust neid päris kaltsukasti toppida ja karta on, et samade kaltsudega tuleb veelgi minna rahva sekka… Oli asi ilmselt selles, et ma olen natuke siiski läbi imbunud vanavarakogumise hõngust ja ühest küljest see koormab mind (ma upun asjadesse, millest lahti lasta on raske/nukker/vara veel/süüdlaslik/jne), aga teisest küljest ma ei leia endas kätt, mis tõesti LÕIKAKS need “vanad tüütud laualinikud” (tõenäoliselt heegeldatud, või veel hullem, niblatud) jõulueheteks, kui mul just ei ole plaanis neid akrüüli valamise teel väga igaveseks muuta. Mu tüütu laualinik peab olema ikka päris auguline juba, et tema lõikamine oleks auväärne operatsioon ning õigustatud ja palju etem hädisetulemuslikust parandadaüritamisest. OMA riided ringiratast lõigata ja taevasteabmillega kokku õmmelda pole mingi probleem, aga kuulda kogu aeg, kuidas vanaema heegeldatud on “teate küll, need ÕUDSED miljon rätikut” või tuhat tobedat kootud kirikinnast… See on mulle natuke võõras ja õudne. See on nagu räägitaks õigest asjast valede argumentidega või noh… Vähemalt valele inimesele, kes pole näiteks elus piisavalt kindaid näinud. Mina küll olen, mul on vanaemad ikka usinad. Ma pidin neile muidugi seletama, et mulle tegelt väga meeldib, kui mulle jõuludeks kudumeid kingitakse, räägitagu meedias mida tahes. Nemad väga ei pressinud peale, kui olid telekat vaadanud ja ajalehte lugenud. Nii et käsitööesemetepuuduses ma küll kannatanud ei ole, aga need on mulle kõik südamelähedased, mitte pealepressitud suhestumatut väärtust kandvad kah-kingitused.
Aga mulle tegelikult väga meeldib heegeldatud tärgeldatud lumehelves kuuse otsas ning kui tõesti kokku juhtuvad “endal pole momendil aega heegeldada” ja “üks linik on tõepoolest näruselt räbal, aga kohati veel kõlbulik” kasutan ma seda mõtet suure sisemise rahulolutundega. Seda enam, et võtta täitsa uus lõng pelgalt kuuseehete jaoks tundub natuke liialt snooblik, kui seda lõnga võib vabalt ka oma ning tuttavate laste suvekübarateks heegeldada. Mõelgem siis roheliselt, kuuseroheliselt.
BTW mu kuusk on juba aastaid päriselt PLASTIKUST ja ma ei häbene seda kuulutada, sest ma olen kuulnud tõesti küll RMK kuuseretkedest (nende mantlipärandajad olid olemas juba nõukaaja lõpus), aga mulle ei meeldi okkad põrandapragudes ja ma saan läbi ilma originaal-kuuselõhnata, kuna see kuusk on juba pöördumatult maa alt välja kaevatud ning naftast välja nõiutud ja ta teenib mind nüüd igavesti. Ega viska saba selle peale, kui ma elektrituled korraks sisse lülitan. Ega vaja pühalikku põletamist, vaid ainult heldinud ärapakkimist. Kuid kuigi minul on temast siiraim hea meel ja ehe jõulurõõm, olen ma vaikselt hakanud märkama, et paljudele see idee siiski ei meeldi. Väga roheliseks mind seda kuuske nähes enam ei peeta. Noh. Aga mis sa teed ära.
