Tülikas tõdeda, kui närvis ma kõigi asjade pärast olen. Ei oleks nagu uskunudki. Ma lausa ei tea, kuhu poole kihutada, mida haarata, kust lükata. Käin teistele kõvasti närvidele ka juba selle oma sahmimisega, aga noh, kõigile ei saa ju meele järele olla. Teised jälle kurdavad, et ma ei tee midagi enda päästmiseks ja otsin vabandusi, istun ja muretsen niisama. Ma ei ISTU nagunii, aa noh kuidas seda tõestada, kuni tulemust pole ette näidata, et ma vahepeal kõvasti rüganud olen.
Pealegi lähevad mõned rügamised nii ootamatult kui täiesti oodatult vahel ikka ka aia taha ning pärast seda on iseendalegi raske ära tõestada, et seda konkreetset sekeldust üldse oli vaja järele proovida. Aga kuidas ma teaksin, mis kavatseb õnnestuda, kui ma midagi ise järele proovida ei julge. Ksju.
Praegu, aastavahetusel, ei oska ma näiteks oma ütleme umbes sünnipäeva aegset elukohta täiesti täpselt ette ennustada, sest võin ligemale kolmesaja kilomeetriga mööda panna. Samasugune akuraatsus valitseb mitte ainult tööKOHA vaid koguni eluALA edasise suuna põllul, aga ma eelistan momendil vormistada seda lauset selliselt, et “kuna mul on NII PALJU võimalusi”. Mitte, et kuna ma siuhkene ekstraordinaarne luuser olen ega oskaks isegi kommipoest shokolaadi üles leida. Aga igaks juhuks võin vast sõpru-tuttavaid hoiatada, et mul on lähemal ajal kõva kalduvus virisemisele ning ohjeldamatutele eneseõigustusmonoloogidele, mis piserdatud pisaratega ning vürtsitatud tuhapäheraputuspausidega, sest ma ise ka alati ei usu oma wannabe-optimismi…
Aga eriti siis ei ole hea tuju, kui ma saan ühe ja sama inimese käest sarjata oma äriprojektide olemasolu ning ettevõtlikkustunde puuduse eest. Nii et seda paluks mitte korrata. Aitäh. Sest ma nüüd mõnda aega leinan natuke oma mitmesuguseid erinevaid plaane ja ettekujutelmi ning reorganiseerin lähi- ning pikemaajalisi visioone ja missioone, sest aastavahetuse tulles saabusid ühtlasi paljude ootuste lõpud, paljude tõdede hetked ja, et foon ka tähtsündmusi toetaks, langes robinal muid sündmusi sobivalt kokku paljukardetud vanemahüvitiseperioodi lõpuga. Mul on nüüd igatahes üsna iseseisev tunne.
