See on vist Faulkneri õpetus, kui ma väga ei eksi, noortele autoritele. Ja seda on nii palju tsiteeritud (ning järgitud) (ning liigse pedantsusegagi järgitud), et midagi hullu vist ei juhtugi, kui ma täpset allikat ära ei too. Kõik teavad nagunii. Pealegi.
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida,
et kuidas saavutada teoseid, mida heal meelel kirjastatakse ja või loetakse – sest seda mina ei tea ju 
Vaid sellest, et äkki siuke omadus mul hoopistükis puudub, mis lubaks teksti suhtes objektiivne olla, sest ma vaatan siin omaenda elu praegu ja… Saan teada, et ma olen nii kuramuse alalhoidlik, et valus hakkab. Ei suuda killida oma päriselu mõttemallidest darlingeid, olgu nendeks siis näiteks minu lemmik-unistused. Vähe sellest, ma ei suuda killida isegi lemmikumaid musti stsenaariume! Ma ei suuda maha kanda ka korralikult välja mõeldud plaane, ega tõtt-öelda, isegi ära visata kappi ummistavaid varu-jubinaid, mida annaks taaskasutada ümberõmblemise, liimi või vaatepunktimuutuse abil. Kuigi ma sordin ja ümberhindan ennast ja oma maailma intensiivelt ja pidevalt, ei tunne ma end momendil mugavalt, sest ma ei tea, kuidas end defineerida. Siis ei saa ju uusi plaane ka teha, kui ei tea, “mis seis on”. On raske otsustada, kuidas end aidata, kui ei olda kaardistanud pasamere ulatust ja sügavusi.
Ma ei taha tõdeda liiga hilja, et olen kui mustlane mädas ning upun viie minuti pärast, aga ei tahaks ka liiga vara teha ülemääraseid päästehüppeid, et mitte ise põhjustada oma mülkasseastumist viie minuti pärast.
Aga osa asju on õnneks ka positiivsed. Kolmeaastane õppis mul siin regilaulmise olemuse selgeks, suudab nüüd ise laulu ette anda kui ka minu järel püsida. Me ei laula teadaolevaid viise ega värsse vaid laseme ehedalt ja huupi, tegemiste taktis, ümbritsevat ja juhtuvat kommenteerides, aga nii mõnus on. Palju parem, kui lihtsalt “harjutusi emakõrvadele” ehk lausejupikeste kümnekordistamine moduleeritud helikõrgustel iga mu mõtte taustaks soovimatusega alati vestlusega päädida. Ta nimetab meie uut laulmisviisi ridalauluks.
