Oli vanasti selline mäng meil sõpradega, kus tuli heita ja kombinatsioone arvele võtta. Elu on vahel samasugune. Loomulikult muutub mõningase (elu)kogemuse olemasolul kombinatsioonidenägemine kiireks ja vilunuks, valikud tulevad objektiivsed ja nii edasi. Ainult siis leiab inimene end, ja võistlejad niisamuti, põrnitsemas pool minutit heitetulemust, kui aju keeldub aru saamast, et sealt MITTE MIDAGI kokku lugeda ei anna.
Ma ei alustanud tööotsimist ju mitte üleeile. (Siis, kui VH lõppes, aga vana töökohta varnast võtta ei saa). Aga täpselt nagu võiski arvata, ei ole mu erialast tööd mitte kusagilt leida. Ei momendil, ei ka nelja aasta jooksul tagurpidi lugedes. Ma kontrollisin ju 
Muudes valdkondades, kui oma eriala, ei ole ju ühelgi inimesel muud eelist kui võimalik lehmalellepoeglus, mida ma enda puhul ei ole veel tuvastanud.
Seega ma mõtlesin küll (nähes, kuidas mul tööotsa ees ei sira), et näe, tulemas on võimas bifurkatsioon, mis paiskab kogu minu elu jõujooned (uude?) suunda ja ma ei suuda seda kuidagimoodi täpselt ennustada kah. Et miskit hakkab juhtuma, on ilmselge, aga mis juhtub, seda me ei tea. Viimasel ajal on aga tunne, et see juhtumikahvel saabub umbes sama järjekindlalt, ent närvesöövalt, nagu Achilleus oma kilpkonna taga ajab. See JUHTUB, me TEAME seda! Kohe varsti! Ainult et millal?
Täpselt millal ma olen lõpetanud täringulaua silmitsemise ja leidnud, et aeg on evakueeruda? Et pole mitte enam veidike liiga vara, veidike liiga napilt enne tegelikku lahendust? Kas ratsavägi saabub kaheteistkümnendal tunnil või surengi ma nüüd maha, ah? Raamatulugejad ei tea seda rohkem kui raamatu tegelased.
Wow. Ma olen mõnikord kippunud mõtlema, et raske on asju ette teada. Et vapper tuleb olla siis, kui, noh, näiteks, saatuse viis, maitse ja kuupäev on kuidagi moodi ette teada antud, et on piisavalt aega jäetud omas mahlas haudumiseks. Aga see oli mul hoopis meelest läinud, et vahel on neid võimalikke saatusi päris mõnusalt mitu sattunud ja raske tundub hoopis, et ei ole veel mõtet konkreetselt ühegiga neist juba leppima hakata, sest tabada võib hoopis teine, kolmas.
Aga mis ma nii dramaatiliselt.
Tsirkust ja leiba ma tahaks. Võib ka ilma tsirkuseta. Mul on tubateater.
