Ma ei alustanud tööotsimist ju mitte üleeile. (Siis, kui VH lõppes, aga vana töökohta varnast võtta ei saa). Aga täpselt nagu võiski arvata, ei ole mu erialast tööd mitte kusagilt leida. Ei momendil, ei ka nelja aasta jooksul tagurpidi lugedes. Ma kontrollisin ju Muudes valdkondades, kui oma eriala, ei ole ju ühelgi inimesel muud eelist kui võimalik lehmalellepoeglus, mida ma enda puhul ei ole veel tuvastanud.

Seega ma mõtlesin küll (nähes, kuidas mul tööotsa ees ei sira), et näe, tulemas on võimas bifurkatsioon, mis paiskab kogu minu elu jõujooned (uude?) suunda ja ma ei suuda seda kuidagimoodi täpselt ennustada kah. Et miskit hakkab juhtuma, on ilmselge, aga mis juhtub, seda me ei tea. Viimasel ajal on aga tunne, et see juhtumikahvel saabub umbes sama järjekindlalt, ent närvesöövalt, nagu Achilleus oma kilpkonna taga ajab. See JUHTUB, me TEAME seda! Kohe varsti! Ainult et millal?

Täpselt millal ma olen lõpetanud täringulaua silmitsemise ja leidnud, et aeg on evakueeruda?  Et pole mitte enam veidike liiga vara, veidike liiga napilt enne tegelikku lahendust? Kas ratsavägi saabub kaheteistkümnendal tunnil või surengi ma nüüd maha, ah? Raamatulugejad ei tea seda rohkem kui raamatu tegelased.

Wow. Ma olen mõnikord kippunud mõtlema, et raske on asju ette teada. Et vapper tuleb olla siis, kui, noh, näiteks, saatuse viis, maitse ja kuupäev on kuidagi moodi ette teada antud, et on piisavalt aega jäetud omas mahlas haudumiseks. Aga see oli mul hoopis meelest läinud, et vahel on neid võimalikke saatusi päris mõnusalt mitu sattunud ja raske tundub hoopis, et ei ole veel mõtet konkreetselt ühegiga neist juba leppima hakata, sest tabada võib hoopis teine, kolmas.

Aga mis ma nii dramaatiliselt.

Tsirkust ja leiba ma tahaks. Võib ka ilma tsirkuseta. Mul on tubateater.

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida,

et kuidas saavutada teoseid, mida heal meelel kirjastatakse ja või loetakse – sest seda mina ei tea ju

Vaid sellest, et äkki siuke omadus mul hoopistükis puudub, mis lubaks teksti suhtes objektiivne olla, sest ma vaatan siin omaenda elu praegu ja… Saan teada, et ma olen nii kuramuse alalhoidlik, et valus hakkab. Ei suuda killida oma päriselu mõttemallidest darlingeid, olgu nendeks siis näiteks minu lemmik-unistused. Vähe sellest, ma ei suuda killida isegi lemmikumaid musti stsenaariume! Ma ei suuda maha kanda ka korralikult välja mõeldud plaane, ega tõtt-öelda, isegi ära visata kappi ummistavaid varu-jubinaid, mida annaks taaskasutada ümberõmblemise, liimi või vaatepunktimuutuse abil. Kuigi ma sordin ja ümberhindan ennast ja oma maailma intensiivelt ja pidevalt, ei tunne ma end momendil mugavalt, sest ma ei tea, kuidas end defineerida. Siis ei saa ju uusi plaane ka teha, kui ei tea, “mis seis on”. On raske otsustada, kuidas end aidata, kui ei olda kaardistanud pasamere ulatust ja sügavusi.

Ma ei taha tõdeda liiga hilja, et olen kui mustlane mädas ning upun viie minuti pärast, aga ei tahaks ka liiga vara teha ülemääraseid päästehüppeid, et mitte ise põhjustada oma mülkasseastumist viie minuti pärast.

Aga osa asju on õnneks ka positiivsed. Kolmeaastane õppis mul siin regilaulmise olemuse selgeks, suudab nüüd ise laulu ette anda kui ka minu järel püsida. Me ei laula teadaolevaid viise ega värsse vaid laseme ehedalt ja huupi, tegemiste taktis, ümbritsevat ja juhtuvat kommenteerides, aga nii mõnus on. Palju parem, kui lihtsalt “harjutusi emakõrvadele” ehk lausejupikeste kümnekordistamine moduleeritud helikõrgustel iga mu mõtte taustaks soovimatusega alati vestlusega päädida. Ta nimetab meie uut laulmisviisi ridalauluks.

Pealegi lähevad mõned rügamised nii ootamatult kui täiesti oodatult vahel ikka ka aia taha ning pärast seda on iseendalegi raske ära tõestada, et seda konkreetset sekeldust üldse oli vaja järele proovida. Aga kuidas ma teaksin, mis kavatseb õnnestuda, kui ma midagi ise järele proovida ei julge. Ksju.

Praegu, aastavahetusel, ei oska ma näiteks oma ütleme umbes sünnipäeva aegset elukohta täiesti täpselt ette ennustada, sest võin ligemale kolmesaja kilomeetriga mööda panna. Samasugune akuraatsus valitseb mitte ainult tööKOHA vaid koguni eluALA edasise suuna põllul, aga ma eelistan momendil vormistada seda lauset selliselt, et “kuna mul on NII PALJU võimalusi”. Mitte, et kuna ma siuhkene ekstraordinaarne luuser olen ega oskaks isegi kommipoest shokolaadi üles leida. Aga igaks juhuks võin vast sõpru-tuttavaid hoiatada, et mul on lähemal ajal kõva kalduvus virisemisele ning ohjeldamatutele eneseõigustusmonoloogidele, mis piserdatud pisaratega ning vürtsitatud tuhapäheraputuspausidega, sest ma ise ka alati ei usu oma wannabe-optimismi…

Aga eriti siis ei ole hea tuju, kui ma saan ühe ja sama inimese käest sarjata oma äriprojektide olemasolu ning ettevõtlikkustunde puuduse eest. Nii et seda paluks mitte korrata. Aitäh. Sest ma nüüd mõnda aega leinan natuke oma mitmesuguseid erinevaid plaane ja ettekujutelmi ning reorganiseerin lähi- ning pikemaajalisi visioone ja missioone, sest aastavahetuse tulles saabusid ühtlasi paljude ootuste lõpud, paljude tõdede hetked ja, et foon ka tähtsündmusi toetaks, langes robinal muid sündmusi sobivalt kokku paljukardetud vanemahüvitiseperioodi lõpuga. Mul on nüüd igatahes üsna iseseisev tunne.

Istun siin mugavas jõulumeeleolus ja mõlgutan jõulumõtteid. Need oleks näiteks niisugused: kui ma mingit pirakat aeda kujundaks, huvitav, kas ma saaks siis nõusoleku sinna ornamenti mitte korralikult peenarde ja lilleõitsevärvide kaudu kujundada, vaid mingisugust erivärvi muldade-kruusade lahterdamist puitkastidest laotud mosaiigi abil ja oleks see vast vinge vaheldus mu muidu loodusmaa-tüüpi aianägemustes… Mõnus on ju jõulu eel aiakujundamisest mõelda, isegi, kui otseselt ühtegi kujundamiseks võtta pole. See ärgitab ju muidki mõtteid. Aed, muld, need on lõhnavad mõtted ja see lõhn asub laialt kurgulaes-ninaneelus, see võib päeva tundepildi põhjatoonide hulgas lasuda ka siis, kui tüsedas mõttekehas prevaleerivad lootused lihapraele ning tipus, ütleme, särtsakale, erksale seikluskirjandusele. Ning kuna ma täna siiski ei läinud linna asju ajama, tekkis ootamatut vaba aega. Nüüd ma harjutan selle vaba aja kasutamist mitte “PEAB!” tähe all vaid naturaalsemalt, vajaduste kujunemise taktis, jättes kõrvale vajaduste hüsteerilise etteaimamispüüderöögatused. Vaimse tervise huvides. Kust need vanast peast lolliks läinud eided ikka tulevad, kui mitte elukestvalt kohustustega ülerebestatud närvilistest-rangetest naistest. Ma tahaks pehme olla, eesmärgiks ikkagi ju kuldseks memmekeseks, mitte kurjaks vanainimeseks moonduda.

Mõtetesse süüvides märkab neid asju ka, mida ei tahaks leida. Mingid pahandused. Karedused. Ebaselgetel alustel seisvad vastumeelsused nähtuste suhtes, mis minuga väga suhestumagi ei peaks. Ühe täna tuvastasin. See oli arusaamatu igivärske ärritus ükskõik kust kostva “kui vahvad jõulukaunistused saab vanadest tüütutest laualinikutest välja lõigata” tüüpi hüüde vastu.

Küll ma mõtlesin, miks see mulle vastukarva on – ma olen ju taaskasutuse fänn ometigi. Aga kuigi mulle on hästi tuttav see tüütusetunne, mis võib inimest vallata oma vanu riideid vaadates, juhul, kui pole julgust neid päris kaltsukasti toppida ja karta on, et samade kaltsudega tuleb veelgi minna rahva sekka… Oli asi ilmselt selles, et ma olen natuke siiski läbi imbunud vanavarakogumise hõngust ja ühest küljest see koormab mind (ma upun asjadesse, millest lahti lasta on raske/nukker/vara veel/süüdlaslik/jne), aga teisest küljest ma ei leia endas kätt, mis tõesti LÕIKAKS need “vanad tüütud laualinikud” (tõenäoliselt heegeldatud, või veel hullem, niblatud) jõulueheteks, kui mul just ei ole plaanis neid akrüüli valamise teel väga igaveseks muuta. Mu tüütu laualinik peab olema ikka päris auguline juba, et tema lõikamine oleks auväärne operatsioon ning õigustatud ja palju etem hädisetulemuslikust parandadaüritamisest. OMA riided ringiratast lõigata ja taevasteabmillega kokku õmmelda pole mingi probleem, aga kuulda kogu aeg, kuidas vanaema heegeldatud on “teate küll, need ÕUDSED miljon rätikut” või tuhat tobedat kootud kirikinnast… See on mulle natuke võõras ja õudne. See on nagu räägitaks õigest asjast valede argumentidega või noh… Vähemalt valele inimesele, kes pole näiteks elus piisavalt kindaid näinud. Mina küll olen, mul on vanaemad ikka usinad. Ma pidin neile muidugi seletama, et mulle tegelt väga meeldib, kui mulle jõuludeks kudumeid kingitakse, räägitagu meedias mida tahes. Nemad väga ei pressinud peale, kui olid telekat vaadanud ja ajalehte lugenud. Nii et käsitööesemetepuuduses ma küll kannatanud ei ole, aga need on mulle kõik südamelähedased, mitte pealepressitud suhestumatut väärtust kandvad kah-kingitused.

Aga mulle tegelikult väga meeldib heegeldatud tärgeldatud lumehelves kuuse otsas ning kui tõesti kokku juhtuvad “endal pole momendil aega heegeldada” ja “üks linik on tõepoolest näruselt räbal, aga kohati veel kõlbulik” kasutan ma seda mõtet suure sisemise rahulolutundega. Seda enam, et võtta täitsa uus lõng pelgalt kuuseehete jaoks tundub natuke liialt snooblik, kui seda lõnga võib vabalt ka oma ning tuttavate laste suvekübarateks heegeldada. Mõelgem siis roheliselt, kuuseroheliselt.

BTW mu kuusk on juba aastaid päriselt  PLASTIKUST ja ma ei häbene seda kuulutada, sest ma olen kuulnud tõesti küll RMK kuuseretkedest (nende mantlipärandajad olid olemas juba nõukaaja lõpus), aga mulle ei meeldi okkad põrandapragudes ja ma saan läbi ilma originaal-kuuselõhnata, kuna see kuusk on juba pöördumatult maa alt välja kaevatud ning naftast välja nõiutud ja ta teenib mind nüüd igavesti. Ega viska saba selle peale, kui ma elektrituled korraks sisse lülitan. Ega vaja pühalikku põletamist, vaid ainult heldinud ärapakkimist. Kuid kuigi minul on temast siiraim hea meel ja ehe jõulurõõm, olen ma vaikselt hakanud märkama, et paljudele see idee siiski ei meeldi. Väga roheliseks mind seda kuuske nähes enam ei peeta. Noh. Aga mis sa teed ära.

Mde mu vanaemal oli hiljuti sajas sünniaastapäev… Ja kui pikkadest igadest rääkida, siis minu vanematel on täna 35. pulma-aastapäev, hip-hip-hörreiii!!! Mul abikaasaga on sinnamaani veel tükk maad verd läbi südame ja mõistuse tuksutada, palju musitada ja kallistada ja loota ja armastada, aga kes teab, kui suureks võib kasvada see herneidu, millele pulmapäeval vett peale on valatud.

Ja sellest armastusest, ja lastest ja lugudest räägiti täna kirikus, kus – ohhoo! – seda meie raamatut, kuhu ma miljon pilti joonistasin, tutvustatud sai väga suurejooneliselt otse kantslist isiklikult piiskopi poolt ja mul oli Küllikese pärast nii üliväga hea meel. Ühtlasi tutvusin huvitavate inimestega ja meeldisin neile, milles olen osaliselt tänuvõlgu ka minu teise vanaema poolt valmistatud rahvariietele, mille äärmiselt ilusaid elemente ma pidulikkuse rõhutamiseks kandsin. Tormatagu nüüd poodidesse, sest igalt poolt mujalt kantseleidest ja müügilettidelt on raamat juba otsa saanud, ainult PÄRIS poodides on veel olemas. Ja enne, kui sealt ära müüdud on, uusi juurde ei trükita kahjuks. Aaaga mu kätte on ju ometi sattunud mõnigi D-tuuritav jõuluvanakiri, kust ma aiman, mida mõni päkapikk tahab kellegi pakki sisse hankida! Kust ma vaene päkkar need võtan siis, kui trükikoda plõksib? “Ott, vanaisa ja teised” by Küllike Valk on äääretult armas jõulukink nagunii. Vot.

T.V.R.

Aga sellel pole tänase postitusega mitte mingisugust seost.

Tegelikult käin ma vaimseid asju õppimas kohas, kus meid regulaarselt laulma sunnitakse võimaldatakse meil sagedasti lõõritada.  Mens sana in corpore sano kehtib ka siinkohal ju. Ja kui ma varasügisel või suve lõpus leidsin, et – ohhoo! – Milline kena lauluhääl mulle on vahepealsete lastega kodus laulmise aastate jooksul arenenud ning millise meeldiva kergusega ma võtan ükskõik kummas pakutud oktaavis laulu üles ning vean prääksatamata lõpuni, ja et noh, “kasin hääleulatus” ja “tehniliselt ei ole midagi teha, kui aparaat puudub” teoreetikud – saite nüüd! Siis paraku viimased mitu nädalat on asi läinud järjest hullemaks ja hullemaks. Või et kasinamaks ja kasinamaks. Tähendab, noh. Ma nagunii ei oska TEGELIKULT noodist laulda, ma saan üldjuhul algusnoodist lähtuvalt ülejäänud üllatused enamvähem õigesse suunda sooritatud, aga kui ma algusnooti mingi segaja põhjusel iseseisvalt paika ei saa, võib kogu laul jääda laulmata. Seega, kui mul on midagi 500-600 laulu suurune laulik ees, kust minu mõistes täiesti juhuslikult valitud neli laulu on alati minu jaoks tundmatud, siis ei ole mul eriti võimalust ka kodus ette harjutada (või aega ka nagu pole selle jaoks ning eks see oleks ka pelk edevuse asi ju, selline “õpin kodus selgeks mitte laulmissoovist vaid tahtmisest varese asemel ööbikuna kõlada” värk). Ja nüüd mul on kogu aeg hääl kähe kah, nii et kui ma ka tõesti võtan selle pärglima ülemise la välja, siis see kõlab nagu tahvlikriiksatus. Vahepeal nagu ei olnud sellist probleemi ning ma jõudsin HARJUDA ka kõlaliselt ilus olemisega! See on täpselt nagu sportliku figuuriga naisterahva rinnapaar: enne ei olnud ja pärast ka ei ole, aga vahepeal mõni aasta beebide perioodil saab õnneliku näoga täitsa ümarat kuju harrastada, et just parajasti siis, kui nende rindadega midagi lahedat peale hakata ei saa (mina mõtlesin praegu kena korseti sisse toppimist), siis neid natukeseks ajaks nagu isegi et on. Ja pärast võid oma spordipluusid jälle välja otsida. Siis, kui tagumik enam sportliku moodigi ei ole. Noh. Ja nüüd siis samasugune jama lauluhäälega.

Istusin kohas, kus minust paremat kätt olid kaks sopranit (kes lisaks ei kõlanud üldse koolitatult-kilekõledalt vaid hästi ARMSALT) ning vasakul ümberringi neli tenorit! Nondest kaks panid millegipärast bluntilikku falsetti täna. Ja siis mina? Paar korda läksin liimile ja alustasin nendega koos kõrgelt pihta, et siis teises salmis korrus (või mulle nende taustal tundus lausa, et kaks) alla poole kolida. Küll oleks tore olnud, kui ma oleks ISE ka saanud sealt põranda alla vajuda tükkis häälega. Keset sellist kõrgete häälte pillerkaari  kõlas minu teine salm alati nagu oleks torupill burdoonid peale tõmmanud või orel kirikus lasknud lahti selle tärina-registri, millega inimestel tekib tunne, et nüüd me räägime ikka mitte Pojast ja Pühast Vaimust, vaid täisvõimsusel Vana-Testamendi Jumalast. Ehk siis mina ei tundnud end nagu alt, ma tundsin end nagu bass. Lausa kontrabass. Üldse mitte lõõritava inimesekesena.

Aga noh. Tegelt mulle meeldib! Ja ükskord ma saan hääle ka ju ehk tagasi?

Ma olen püüdnud pikka aega välja mõelda, mis moodi vahet teha, millal loo rüütamine ulmesse end õigustab, millal on tegu “päris” ulmega ja millal on see kõik kamuflaaž, mis turuplatsil esimese asjana loo seljast maha tõmmatakse ja siis häbenevat paljast armastuslugu tomatitega pillutakse.

Tavaliselt on retseptiks ju “võta ulme ära ja vaata, kas jääb midagi järele”. Ehk et kas sama lugu oleks võinud jutustada ka sinu sõbrad üksteise kohta. Või kes iganes kaasaegsed realistlikud tegelased mõnes täiesti realistlikus romaanis, noortejutus või, kõige hullem vist, vorbitud-odavas-naistekas.

Aga mis siis, kui järele jääb tõepoolest korralik suhtedraama või seiklusjutt, aga fantastiline element seal oli ometigi olnud väga särav ja originaalne? No ma ei püüa väita, et väikese lugemusega mina oleks kohe võimeline väga säravat ja originaalset fantastilist elementi leiutama, aga kui üldse oletada, et mul on midagi asja ulmepõllule, siis võib mul tõepoolest pidevalt vaja olla kontrollida, kui vajalik see ulme seal jutu juures siis on. Noh. Et saada ENNE viitsadat tuhandet tähemärki tööd ja vaeva ise ka teada, kas mul on käsil armulugu koos kosmoselaevadega, ulmekas, kuhu on täiesti mõttetult sappa poogitud tundedraama, või miski, milles need mõlemad (või veel miski kolmas) tõesti orgaaniliselt seotud on?

Mulle nimelt see kolmas variant meeldib enim. Ma olen väga suur ulmefänn, aga minu arust on ulme olnud mõnda aega liiga karge ja tundevaene, ainult moraali ja muude tähtsate asjuga tegelev, niisiis ma tahaks nagu värskendust. Aga et mitte võssa minna, olen ma oma isiklike katsetuste juures püüdnud tõepoolest koorida loost F-element korraks maha ja näha, kas siis lugu üldse algaks või mitte. Hoolimata sellest, kui nõder on fantastiline idee niigi algajaliku üldise kirjutamiseoskuse kõrval, saab siis ju öelda, kas lugu on ulme või ei ole. Ma arvasin.

Vahepeal aga sai mulle selgeks, et ma olen tundeinimene.

Mu tegelased hülgavad oma minu poolt määratud tähtsad moraalidilemmad ning utoopiarajamised ning kaaperdavad loo vanade arm(u)(i)de nimel.

Siis pidi sõber kirjanik mulle ütlema, et tähtis on muuhulgas (või rohkem kui kurjade arvustajate lahkamisnuga) ikkagi ka see, millest mulle endale meeldib kirjutada.

Mispeale ma mõistsin, et isegi, kui mulle rämedalt meeldiks uusi ja originaalseid maailmu luua ning maadelda Tõesti Oluliste Eksistentsiaalsete küsimustega (millega maadlemist mina ulmes näiteks üksjagu hindan, eksole, lugejana, lisaks huvitavatele SF-ideedele) võin ma vahel tahta olla ju lembelaulik. Ning kui mulle pealegi tõesti lihtsalt EI MEELDI (ning ma ei orienteeru kah selles täiesti) kirjeldada tänapäeva suurlinnu, moemajasid, midaiganes, argist või glorioosset, aga tänapäevalikku – kui ma just hädasti ei pea – siis ma VÕIN lasta oma tegelastel lohistada keskaegset kleiti mööda katakombi, kuni nad oma armudraamasid lahkavad, sest nii olen ma pädevam. Ja saab mõjuvam, sest me kõik tunneme mingit tahku tänapäevast ja lisame NII palju oma elukogemust juurde, et autor võib kerge vaevaga lolliks jääda, kui ta getokultuuri ei tunne või ütleme klubimaastikkul ei tatsu. Nii läheb loo tuum kiiresti kaduma ning järele jääb sulekitkumine teemal “aga ta oleks võinud selle haiglapeatüki kohta ikka parema uurimistöö teha ennem”. Kui ma pole Ludlum, siis ma ei kirjuta ludlumit, vaid leian, täpselt mis valdkonnas mulle meeldib tuterdada. Olgu selleks siis täiesti põhjendamatult mõõkade ja keepidega varustatud vandersellid kuskil võsas või kombitsatega katseklaasielanikud Marsil.

Mis siis, et seda sama lugu oleks võinud esitada ka Petja ning Jaak koos Mariannaga Mustveelt.

Ning samasugune vabadus on mul tegelikult soosida tegelasi, kes terve loo vältel püüavad marukindlalt ajada mingit oma isiklikku jampsi, kuni mina kui kõiketeadev autor loobin neile ufosid kodaraisse, nii et lugu on täiuslikus balansis… Vat kui MINULE tuleks homme mingi ulmeline element aknast sisse, ma püüaks muidugi nii oma mehe kui lapsed eelkõige ohutusse kohta päästa ja ainult võimaluste piires tegeleks maailma müsteeriumidega. Täpselt samal ajal püüaksin vältida müsteeriumi poolt tapetud saamist või hankida müsteeriumi poolt rikkaks tegemist, kui seda viimast äkki võimaldab armsamale “ole korra vait” käratamine ja ma teda selle tulemusel täielikult ei kaotaks… Teeks seda, mida parajasti tundub normaalne, ja kui mul loo algul oli perekond, püüan seda ilmselt loo lõpuni vast säilitada??? Seega minu meelest normaalsed tegelased ajavadki omi asju esiplaanil ning ulme juhtub nendega ümberringi. Võimaluste piires. Ja inimene üldjoontes kogu aeg püüab pisut süüa, magada, armastada, isegi kui on sõda või lausa Maailmade Sõda. Armastusliin ei ole heas ulmeloos minu arvates liigne luksus või reklaamitrikk (et saaks seksi kah), see on lihtsalt mingi siuke asi, mida inimesed TEEVAD, kui nad saavad. Ma mõtlesin, kuhu nad PÜÜDLEVAD. Kui nad jaksavad.

Niisiis kokkuvõtteks: ulme on hea. Armastus väga hea. Kõik koos on parim. Aga valemi järgi ei maksa ei elada ega kirjutada. Vahel maksab natuke oma südant kuulata ja lasta lool endal autorile ütelda, mis ta olla tahab. Isegi kui selleks tõesti on muinaslooks rõivastunud lembelugu või ulmesoustis kauboiseiklus. Küll vahepeal tuleb ka piisavalt seda karget või filosoofilist.

BAASis praegu nimelt väga kõvasti pigem materdatakse kui mõista püütakse ning kuni minu kasutajanime pole suvatsetud ära registreerida, ei saa ma ka vastukaaluks mõnda minu meelest väga head lugu kiitmas käia, kus keegi üldse aru ei ole saanud, milleks selliseid lugusid kirjutatakse… Aga see minu praegune enesetundelahang – ehkki BAASi mina selle jutuga küll veel minna ei julge, mõtlesin ma selle siin kirja panna, et ise ära ei unustaks. Võib-olla tuleb mul iseennastki kunagi (kuskil, mitte BAASis) arvustajate eest kaitsta.

Kaldun arvama, et nagunii juhtub. Ning vahel ei saagi teada, kas peakski või kas tohib. Mõnele meeldib end kusagilt kellegi jutust ära tunda, mõnele ei meeldi jääda ka fotole keset üldist summa mõnel üritusel, kuhu ta on täiesti vabatahtlikult läinud end seejuures lausa kenasti üles lüües ja puha. Eks oleneb ka, mida autor jutus nende prototüüpidega pihta hakkab. Olen kohanud mitut tagajärge: kui kirjutada kunstmuinasjutt, võib tegelase peaaegu ÜLENI elust maha kirjutada, aga prototüübid ei kipu end sugugi ära tundma. Kui on realistlikum tekst, siis võidakse hakata end “ära tundma” isegi kohtadest, kus see autoril küll mitte üldse plaanis polnud. Kohtades, kuhu prototüüp on sattunud vahest ainult seetõttu, et ta nii kuldne etalon näiteks oli või lausa anekdootlikult mõnda näitesse sobis. Ja kus autor on siis isegi meeleheitlikult jälgi segada üritanud, et disclaimer ikka usutavalt mõjuks Ja muidugi painab autorit mõnikord ärevus eriti seesugusel juhul, kui ta on pegasuse tiibadest kantuna ja tuule kõrvus vihisedes end täielikult LOOSSE unustanud ja maalinud kõigega, mis kätte puutuvast KAUNIS tundus, hiljem aga avastanud, et on niimoodi pakkunud seletusi omaenda elule. Vanade haavade lööjatele või mõistatustele, mis jäänud lahtiseks. Selle käigus võib vabalt juhtuda, et tegelased omandavad ning minetavad läbisegi jooni, mis tõepoolest on kusagil autori elus reaalselt rolli mänginud, aga need komplektid on “meelevaldsed” ehk siis autori poolt nii tugevasti läbi töödeldud, et kuidagi ei saa enam aru, kellele mis kuulub. Ning ei peakski ju saama, kas tohikski üldse saada? Aga, vaat, vahel inimesed selle peale siiski pahandavad. “Ta ei töötanud ju raamatukogus vaid koolis” taolistest tühiasja üle nurisemistest kuni suuremõõtmeliste “kas autor tõesti arvab minust, et ma võiksin MÕRVA plaanitseda!!! ma talle raisale nüüd õige alles näitan…” hüüdmisteni välja. Autor võib ju puhtsüdamlikult kinnitada, et maailm tema arvates KOOSNEBKI tüüpsituatsioonidest ja palju’s neid narratiive kokku üldse oligi, ning et ta rändas oma järeldustes mooda LOO rada, mitte mööda minevikumälestusi, aga vihaseks läinud võimalik prototüüp ei pruugi seda uskuda. Prototüüp on ju ikkagi inimene! Prototüüp on võib-olla siit või sealt kohast haiget saanud ja tunneb ennast “loosse sattudes” alguses lootusrikkalt ning pärast petetuna. Prototüüp tahab paberi pealt lugeda, et kõik on tema asjast õiget pidi aru saanud! Ta tahab ehk õiglust võidule pääsevat, ta tahaks näiteks, et autor ei kuldaks teoses üle mõnda sitakotti, kes “teggelikult” vääriks oma tegude eest vastutusele võtmist – et milleks see kirjandus siis üldse on, kui  mitte elus juba käest joostud võimaluste taas õigeks sättimise tarbeks? Ah! Mh?

Nii et mina näiteks võrdlemisi tugevalt alati põen ning muretsen pärast loo valmis kirjutamist ning avastamist, mis ma kõik seal korda olen saatnud. Ma võin ju ALUSTADA lihtsalt ning isegi tulemus võib olla lõppkokkuvõttes lihtsakoeline, aga seal sees mässavad ikkagi mu oma veri ja tunded, mis minu enda jaoks on kole keerulised ja tulised. Võetakse koost lahti ja ehitatakse uuesti üles situatsioone, päästetakse maailma, tehakse tegelastele pai ning nutetakse rõhutute pärast, aga selle käigus pööratakse TÕDE ikka suures jaos rämedalt pea peale. Aga see pole ju kuritegu. Tegelikult. Sest. Tõde ei olegi kõigi jaoks mõeldud. Tõde tuleb kaitsta ning vaka all hoida. Ainult inspiratsioon kuulub rahvale (koos kunstiga) ning seda, ja mitte tõde, ma tavaliselt pakungi.

Nii et kuna mina olen küll juba võrdlemisi vana ning lapsed juba tehtud ja nii edasi, ei ole mina ometi veel saja aastane. Mul on veidike (elu)kogemust, aga mitte nii palju, et igast nurgast juba essentsid vastu vaataksid. Ja kui ma just ei taha oodata, kuni need essentsid tekiksid, aga tuli ja säde ja hambad kõik juba kadunud on, siis pean maalima praegu ja sellega, mis mul on, ja see, mis mul on, on mu oma elu lood. Ning et mu kahest tuttavast kõrtsist kõigil villand ei saaks, pean ma neid muutma, et mu kuuest sõbrast ning kuuekümnest tuttavast verepritsmed ning sulepuru järele ei jääks, pean ma neid muutma, miksima, vahetama, ümberkomplekteerima (aga te võite ikkagi vahel ära tunda mõne tsitaadi ja ma kinnitan teile, et just eriti need on mõeldud kummardusena!), ning ka minu läbi elatud lood tahavad sorteerimist, loogilisustamist, lõpplahenduste loomist ja nii edasi. Töötlemist. Tööd. Autorit!

Tulles tagasi soolikate juurde. Kui ma endale isiklikult parajasti hirmsasti närvidele või hinge hakanud situatsiooni sõpradega lahkan, võiks seda võrrelda nämmutamisega. Selline kollektiivne suus-seedimine on iidamast-aadamast alati abiks olnud raskemini käisitletava materjali puhul, kui elu parajasti kergemat mannat ei paku. Ja blogimine kipub olema minu puhul (aga ma pole kahjuks ainus - suur osa ajakirjandust tundub püsivat praegu samal tasemel) selline klassikaline “söön ja situn” variant, et võtan päevauudise või oma elusündmuse ja kirjeldan. Heal juhul on naljakas

Aga kuna me tegelikult ikkagi ei söö ainult selleks, et millegagi põõsaalust väetada oleks, siis jääb loota, et kirjandus tuleb paremini välja. Et autori elusündmused saavad ta vaimsetes soolikates küll kenasti läbi seeditud (ning eks osa materjali väljub ka tagaukse kaudu), aga et suurem osa neist saaks muundatud kütuseks, energiaks, tuleks! Millekski, mis läheb maailmasse tagasi ja teeb seal mõne kvalitatiivse muutuse.

Mitte, et väetis paha asi oleks, siiski Aga ma olen ikkagi kunsti ja kirjanduse fänn.

Aga tegelikult kaa.

Ta lisatoiduharjumused on järjest ja järjest enam alla käinud, mida aeg edasi ja mida enesekindlamalt ta on oma seisukohti suuteline avaldama – aga liha, aga juurikad, aga teravili? Lõpuks siin augustis oli niimoodi, et minul oli alati pea märg otsas, kui olin suutnud VÄIKESE purgitäie poepüreed poisile sisse sööta (või mööda poissi ja tuba laiali määrida), aga enamasti oli hinnanguliselt tulemuseks ainult paar lusikatäit SÖÖDUD toitu… Ja teine asi, mida ta veel sõi, oli kodus keedetud pudrud, aga neid ka vähe. Nii oli ta õest kalbema nahaga ja arst hakkas juba muretsema vereraua pärast, olgu tatrapuder või mitte.

Mina ise tunnen mõistagi eriti üliväga segaseid ja kokkumiksitud tundeid, millest mul on raske sottigi saada. Muidugi, ma tahaks öösiti magada, aga lihtsalt öötoidust võõrutamine ei ole mul õnnestunud seepärast, et poiss päeval dieeditab just eesmärgiga öösiti emme pehmeks rääkida (siis kui emmel on sobivalt süümekad tööl käiva mehe ja lasteaias käiva tütarlapse ees, kes võiksid saada mitte üles aetud kriiskavate tittede poolt) ja pealegi, MILLALGI tuleb ju sööta!

Ning see, et võõrutamine ei käi ju üleöö ja see hirmutas mind. Ma tänu ülalnimetatud lisatoiduprobleemidele snäkfuuditan poissi peaaegu ööpäev läbi rinnapiimaga, mistõttu mingist “paar päeva pisut nutame”-tüüpi võõrutamisest ei tuleks meie puhul  midagi välja isegi siis, kui ma arvaks, et niimoodi on päris õige mõte last võõrutada – emme kodust eemale ja keegi tugev kindel isik asemele. See piima KOGUS on hoolimata sipsimisest ikkagi üsna suur, millelt mu keha peab taandarenema.

Tegin siis esimeseks sammuks nädal tagasi nelja (rinna)toidukorra peale taandumise ja täna esimest korda ei ole mul enam vaja põuetäit kapsalehti, et end veidigi vähemhaiglaselt tunda. Paaaalavik ja oh, the pressure… Miu. Aga poiss on võtnud asja hulga kiiremini ette. Nüüd tema, sikukene, MAGAB! Esiteks eile õhtul polnud tema üldse huvitatudki mingist rinnapiimast, tahtis ainult süles istuda ja ajas suu kenasti pärani, mina lausa naerdes laadisin püreeks pekstud õhtusööki uksest sisse ja tema matsutas. Lust vaadata. Rehab. Ilitatsioon. Ehk kohanemine päris eluga Nii et kuuest tunnist (ööpäevaneljandik) sai üsna kergesti tekitada kaheksatunnise toiduvahe (kolmandikööpäeva) nii et sellele võis järgneda ka kaheksatunnine ööuni. Kellele järgnes, kellele mitte! Mina käisin paratsetamooli võtmas ja vahetasin kapsalehti. Ja hommikupoole ajasin lihtsalt lapse kella pealt üles, et teda piimaga rikastada, ehkki ta sellest üldse erti huvitatud ei olnud. Aga no kaua võib. Ma ka pole kummist! Pärast seda sai emme ka veits veel magada ja kõik see perekond (issi on haiguslehel) magasid kella üheteistkümneni!!! Ja pole enam väga kapsast vaja momendil. Kui ma nüüd selle režiimiga ära harjun, siis targalt ajastades saab mitte veel üht toidukorda ÄRA jätta vaid jällegi üht vahet lihtsalt pikemaks nihutada, et saaks kaks korda ööpäevas… Ja kui selle peale haigeks ei jää, siis üks, ja siis lõpuks iseseisvumine. Aga ma ei näe, kuidas see kõik oleks saanud toimuda paari päeva jooksul, kas neil teistel on  mingisugune ime-SÜST või misasi, mida nad võtavad, et oma kehale nii ruttu selgeks teha piimatootmise lõpetamise vajadus? Või. Prinditakse pikka aega piima välja veel ning antakse pärast kruusist, aga peaasi, et laps on muidu inimesesarnastunud oma söömisharjumustelt ja oluline on mitte MIDA, vaid KUIDAS ta sööb? Aga minu aparaadid ei saa pumbaga väga hästi läbi, mulle on see jube piinamine, ehkki vajadus on mind ennegi selleteemaliselt sundinud. Nojah.

Ja siis see kõige veidram tunne. Kurbus loovutada see eriline imetaja-seisund, suhtelähedus lapsega. Millegi küpsema ja uuelaadse vastu välja vahetada esialgne ürgne lähedus, üks usalduse liik teisega asendada. Ja kuna ma praegu kohe, aga vanust arvestades vahest enam üldse mitte kunagi, rohkem lapsi ei saa, siis tähendab see võõrutamine minu jaoks ÜHE ELUPERIOODI LÕPPU – ougaaaaad! Kas ma olen selleks valmis? Muidugi ei ole! Aga kui poiss ei saa nirutamise teooriast aru ning kui loodab ikka piima peale, siis muu toidu täitsa söömata jätab, pole see rinnapiim enam NIIII kasulik, et kõik ta vajadused katab. Arvamused on muidugi vastakad ning kindlustunnet see mulle väga ei sisenda, et kõlavaltargumenteeritud teooriaid nii mitu on… Aga kui ma asjad kõik paberi peale ritta sätin, tundub mulle, et parim on praegu ikkagi võõrutada. Puhtalt selle pärast edasi imetada, et emme kardab loobuda, pole ju õige. See oleks sama tark nagu noorenduslõikused ja lapse vägisisaatmine emme lemmikhobiringi… Mistõttu täiskäik edasi! Rõõmustav on igaljuhul näha, kuidas kodanik nüüd öösel MAGAB (vahepeal püsti tõuseb, hämmastunult tõdeb, et emme ja issi on voodipooltel kohad vahetanud, ei viitsi tema üle issi ronima hakata, ning siis oma voodis ise jälle pikali heidab, et edasi nohiseda) ning päeval ahnelt suu avab ning toitu sisse lubab laadida, hammustades oma käega leiba ka vahele… Ning kuidas rinnapiimatoidukord võetakse rõõmsalt, aga ilma teatraalsuseta vastu ning üsna resoluutselt kõht täis saaduks loetakse veidike enne minu arvamust, et piim on söödud. Selline asjalikkus julgustab mind arvama, et vist sai ikka paras hetk valitud.

Iseasi, kas ma nüüd võin üldse ringi liikuda või lapsi külla kaasa võtta, et mingite veidruste ja uuendustega seda hästiliuglevat paati nüüd kõigutama hakata. Nii et kas ma Tallinna Bilbo-Frodo-üritusele tulen, on vist juba jälle kahtlane.

Vähemalt pildi peal küll ei paista, miks ma arvasin, et nad on eriti lahedad ja kompa ka paigas ja istub hästi ja ohh. Võib-olla nad OLEKSID viimistletud peast kenamad, aga momendil ma ei viitsi nende peale oma mõningaid ainukesi neete ja trukke raisata, kui just keegi ei ütle, et kle, ma olen umbes sama mõõt ja tahan pükse endale, lao needid peale. Mis on väga kaheldav. Mu mees näiteks ei kanna beeži Mina kannaks küll, aga sääred tulid nii laiad, et ma läheks sellistega ainult takso peale ja sis vbla peole, aga linna peal peopaiga POOLE te mind küll niimoodi lehvimas ei näe. Selgituseks veel nii palju, et tegelikult on baasiks üks paar kandmata teksapükse, mis mulle väga närvidele hakkas käima, kui ma rasedana mõtlesin, et noh NEED enam küll normaalsel viisil jalga ei lähe. Siis oli mul hiiglama tarvis need külje pealt lõhki lõigata, lootuses, et veits sooniktrikoomaterjali vahele ja meil on kobedad rasedateksased. Tühjagi. Ma olin siis neli aastat lollim kah ning päris rasedapükste meeletud hinnad olid mind mõtlemisvõimetuseni hirmutanud – kokku mul ongi ÜKS paar poest ostetud rasedapükse, mitu paari laenatuid, veel mitu paari super-extra-large-daamide-poest ostetud hiigelteksaseid, mille seljaosasse ma installeerisin kummi (kuna raseda selg on nõgus, a mitte päästerõnga osana puhvis ning püksivärvlit-täitev, seega muidu oleks mu uus kena paks äss välja paistnud pükstest) ja siis veel mõned ise õmmeldud, mis pärast mõnda katset päris hästi välja kukkusid juba… Aga igal juhul NEED beežid püksid ma rikkusin lihtsalt totaalselt ÄRAAA selle kahe õnnetu käärilõikega. Siis need seisid kuud-üheksa, seisid veel kuud-mitu, kuni ma nägin deviantis (Inwe ja Tindo näitasid) väga ilusaid haldjamehe moodi pükse… See tähendab, loomulikult ma tegin need järgi, ahv nagu ma olen. Aga tuli veel raseolemist. Seejärel paks olemist. Nüüd sel suvel ma otsisin püksid taas välja ning leidsin, et olgugi tolle kuti seljas nägid rohemustas gammas variandid väga head välja, minu rõivas peaks siiski olema langevam, et ma tahaks seda olevat puhvis. Linki jaxxpükstele ma anda ei saa, sest ei leia, kuigi otsisin. Sellised mitmesuguste sangade ja taskutega olid, laiade harudega kuni sääre alumine ots äkitselt suubus poolesäärekõrgustesse kitsastesse värvlitesse. Vat seuksed püksid olid siis umbes mul kah. Aga ma ei kannaks ju neid. Harutasin siis probleemsemad kohad lahti ja hakkasin asja uuesti  kokku õmblema, ülejääk-materjalist sai mitu uut sanga ja rihma + taskud. Nüüd on nii, et piltide peal on paaris kohas haaknõelad, kus peaks eeldatavalt asi olema KINNI mingi trukiga, ja siis veel peaks trukid või needid kulgema mööda laiu sääri alla, ja siis VEEL peaks ees rippuvad rihmad olema 1-2 kohast kinni pandud, et ei spiraalitseks ja kuskile… mm. Eskalaatori vahele kinni ei jääks. Aga seenikaua, kuni ma välja ei mõtle, kes neid tahab, jäävad need “õppeeksemplarid” kappi vedelema ma arvan.

Ja kellele tundub, et pildid on kehvavõitu, see õpetagu mind, kuidas paremini pildistada asju iseenda üll, selja tagant, kätt väristamata, nii et kogu tuba peale ei jääks (kui seal pole piisavalt ruumi mänguasjade ja isikliku info ära koristamiseks. Sestap ka autokatte taustal poseerimine